Naised inseneerias: miniintervjuu biomeditsiinitehnika inseneride Annika Kaalepi ja Anna-Marie Jakobsoniga

.

Kas te saaksite ennast paari lausega tutvustada?

  • Olen Annika Kaalep. Töötan Põhja-Eesti Regionaalhaiglas biomeditsiinitehnika vaneminsener-talituse juhatajana Elutegevust tagavate seadmete talituses Meditsiinitehnika teenistuses. Oman volitatud biomeditsiinitehnikainseneri 8. taseme kutset. Olen värske Eesti Biomeditsiinitehnika ja Meditsiinifüüsika Ühingu juhatuse liige. Olen ema, abikaasa ja meie perel on vahva corgi Maru.
  • Minu nimi on Anna-Marie Jakobson, olen lõpetanud TalTechi meditsiinitehnika ja -füüsika eriala ning töötan alates 2021. aastast Põhja-Eesti Regionaalhaigla Meditsiinitehnika teenistuse Elutegevust tagavate seadmete talituses biomeditsiinitehnika insenerina ja lisaks alates 2023. aastast ka PERHi laboratooriumis mõõtelabori insenerina. Biomeditsiinitehnika insenerina on minu vastutada põhiliselt haigla infusiooniseadmed (infusiooni-, süstla-, toitmis- ja valuravipumbad, kiirinfusiooniseadmed, vere ja intravenoossete lahuste soojendusseadmed), aga tegelen veel näiteks ka koolitusseadmete ja e-intensiiviga. Mõõtelabori insenerina osutan PERH-ile kiirgustöötajate isikudooside mõõtmise teenust. Vabal ajal loen, käin teatris, mängin klaverit ning lisaks võtab suure osa minu vabast ajast enda alla taksikoer Kusti.

.

Kuidas te inseneeriasse sattusite? Kas teie ootused eriala valiku suhtes vastasid reaalsusele?

  • Gümnaasiumi lõpus kaalusin edasi õppima minekul füüsika ja meditsiini valdkonna vahel. Kui leidsin info biomeditsiinitehnika inseneri ameti kohta, siis teadsin kohe, et see on minu tuleviku elukutse. Läksin bakalaureuseõppesse tehnilise füüsika erialale ja sealt edasi biomeditsiinitehnika ja meditsiinifüüsika erialale magistriõppesse. Peale baka 2 aastat läksin PERH-i praktikale ja jäin sinna tööle. Juulis täitub juba 13. tööaasta. Minu ootused on kuhjaga ületatud. Haiglas on väga palju meditsiiniseadmeid ja aastatega on nende arv kasvanud ja lähevad palju keerulisemaks. Nende hankimine ja töösse rakendamine on põnev ja tihti on töös ootamatuid probleeme, mida lahendada. Meditsiini ja tehnoloogia ühine areng toob kaasa võimaluse pidevalt midagi uut õppida.
  • Olen lõpetanud oma bakalaureuseõpingud TLÜ integreeritud loodusteaduste eriala füüsika suunal. Teadsin juba õpingute ajal, et tahaksin magistrantuuris edasi õppida midagi spetsiifilist, erilist ja füüsikaga seotut ning teha tulevikus olulist tööd ainulaadsel ametikohal. Valituks osutus TalTechi meditsiinitehnika ja -füüsika magistrieriala, mille õppekava sisaldas loenguid nii meditsiinist, füüsikast, IT-st kui bioloogiast. Eriala oli ja on siiani täpselt nii huvitav ja väljakutseid pakkuv, kui tookord tundus.

.

Olete mõlemad sama eriala lõpetanud, ent töötate erinevatel positsioonidel. Mida teie töö endast täpsemalt kujutab ning kuidas teie positsioonid üksteisest erinevad?

  • Oleme mõlemad elutegevust tagavate seadmete valdkonna insenerid. Anna-Marie tegeleb esiliinil, hoides töökorras intensiivraviseadmeid ja vajadusel koolitab kasutajaid. Mina tegelen peamiselt seadmete planeerimisega ja hankimise, suuremate projektidega ning meie talituse töö juhtimisega. 

.

Millised on olnud suurimad väljakutsed, millega olete enda karjääri jooksul silmitsi seisnud?

  • Kindlasti oli üks suurimaid väljakutseid covidi kriis. Palju ju räägiti ka meedias hingamisaparaatide ja tarvikute puudusest. Õnneks olime varasemal aastal vahetanud välja kogu intensiivravikeskuse hingamisaparaadid ja nendega oli seis väga hea, sest eelmised seadmed olid jäänud reservi. Küll aga pidime ennetavalt varuma vahendeid seadmete töökorras hoidmiseks ning pidevalt seadmetega varustama uusi moodustatud osakondi, koolitama seadmete kasutajaid. Samal ajal töötas ülejäänud haigla edasi, ning pidime osalise kaugtöö tingimustes näiteks planeerima Sterilisatsiooni osakonna renoveerimist. Oli keeruline aeg, aga tagantjärgi võib öelda, et suutsime hoida seadmed töökorras ja kliinilise töö jaoks tagatud.
  • Suurim väljakutse on see, et antud erialal on tööpõld väga lai. Vahel tuleb natuke hoogu maha võtta ja endale meelde tuletada, et kogu tööd ei ole võimalik ära teha ning kõiki huvipakkuvaid ülesandeid ei saa enda kanda võtta.
    Väljakutseks võib pidada ka seda, et tulin haiglasse tööle sügaval covidi-ajal, mis tähendab, et oma kolleege nägin esimest korda näost näkku (ehk ilma maskita) alles peale poolt aastat töölkäimist. Covidi tõttu olid haiglas ka ranged hügieeninõuded jm korrad ning mäletan, et covidi-osakonda minek põhjustas alati natuke ärevust.

.

Mida peate enda tööalaseks suurimaks saavutuseks?

  • Raske on tuua esile ühte kindlat projekti või seadme teemat. Minu jaoks juhina on kõige olulisem, et meeskond töötab hästi.
  • Suuri saavutusi on keeruline välja tuua, sest meie ülesanne on oma tööga tervishoiutöötajaid aidata. Seega, kui meie töö on hästi ja õigeaegselt tehtud, siis ei ole see nähtav. Väike, aga oluline saavutus on näiteks see, kui saan kliinilise personali tööd toetada kas kasutajakoolituste läbiviimisega või seadmete kasutusjuhendite koostamisega. Lisaks on mu südames oluline koht valuravil ning valumeeskondade tööle tehnilise toe pakkumine on minu jaoks erilise tähtsusega.

.

Inseneeriat peetakse sageli meestealaks. Kas olete väitega nõus? Kas antud arvamus on kuidagi ka teie tegemisi mõjutanud?

  • Arvan, et inseneeria ei ole ainult meeste ala, aga mehi on valdkonnas kindlasti rohkem. Näiteks PERH-is on umbes kolmandik biomeditsiinitehnika inseneridest naised. Noore naisena haiglas insenerina alustades tundsin ebakindlust, aga aastatega on selgeks saanud, et inseneri hinnatakse tegude, mitte soo järgi.
  • Meie erialal on ilmselt mehi tõesti rohkem, kuid ma ei ole kindlasti selle väitega nõus. Lõppude lõpuks on insener spetsialist, kes rakendab oma töös inseneriprintsiipe ning need printsiibid ei ole kuidagi üht sugu teisele eelistavad. Paratamatult on selline väide mõjutanud ka minu tegemisi ning olen vahel tundnud survet pingutada veel rohkem ja tõestada end veel rohkem.

.

Kuidas saaks paremini toetada noori naisi inseneeriaga tegelema ning selles karjääri alustama?

  • Kindlasti sisendab noortes naistes kindlust teadmine, et teised naised on inseneridena tunnustatud spetsialistid. Rõhutame seda ka tudengitele, kes meie haiglasse praktikale või töövarjuks tulevad. Proovin olla oma tütrele hea eeskuju ja kasvatada teda kaasaegsete põhimõtete järgi, kus ei lahterdata töid meeste- ja naiste omadeks.
  • Arvan, et see peaks alguse saama juba lapsepõlvest – tihti suunatakse noored tüdrukud tegelema kaunite kunstidega ja neile ei anta isegi võimalust huvituda füüsikast, matemaatikast, robootikast vms. Üks ei peaks välistama teist – hilisemas elus on täiesti võimalik tantsida balletti ja töötada insenerina.

.

Miks peaksid noored insenerialadele õppima minema? Mis on teie eriala/töö eelis teiste valdkondade ees?

  • Usun, et inseneri töö on väga põnev ja tulevikuperspektiiviga. Tehnoloogia roll meditsiinis on pidevas kasvutrendis, mistõttu ka inseneride vajadus aina kasvab. Lisaks annab töö meditsiinis hea tunde, sest töötad patsientide heaolu nimel.
  • Insenerina on sul võimalus muuta inimeste elusid paremaks. Meie erialal on tugev tulevikupotentsiaal, sest rahvastiku vananemisega kaasneb ka suurenenud vajadus raviteenuste järele, mis eeldab ka meditsiinitehnika seadmete olemasolu. Kuna pidevalt toimub tööstuslik areng, muutuvad seadmed ajaga aina keerulisemaks ning seega nõuab nende haldamine eraldi personali olemasolu, kes omaksid tehnikaalaseid teadmisi ning tegeleksid ka nt bürokraatiaga. Lisaks muutuvad tulevikus veelgi olulisemaks valdkondade ülesed teadmised (IT), AI ja muud spetsiifilised valdkonnad (3D printimine). Biomeditsiinitehnika insenerina aitad tervishoitutöötajaid.