Solaride päikeseauto peaainsener Karl August Tatunts

Karl August Tatunts on 28aastane Tartu noormees, kelle varajane kirg mõista, kuidas maailm tema ümber töötab, on ta tänaseks toonud Solaride’i päikeseauto peainseneriks. Uurisime temalt, milline on olnud tema teekond inseneeriasse ning miks ta soovitab noortel just seda teed valida.

Olen sündinud ja ülesse kasvanud heade mõtete linnas. Kooliteel olen läbinud mitmeid koole –  Tartu Kommertsgümnaasium, Tartu Katoliku Kool, Jaan Poska Gümnaasium, Tartu Kutsehariduskeskus ja nüüd Tallinna Tehnika Kõrgkool (TTK). Noorena tunnistustel ma ei hiilganud. Ükski aine justkui huvi ei pakkunud ja kui pakkus, siis oli see üks väga spetsiifiline teema ning kiiresti see huvi aine vastu taas rauges. Reaal- ja loodusteadused olid alati suurem huviring, isegi siis, kui mu hinded seda ei peegeldanud. Hinded ja märkused ei kõigutanud mind üldse, kuna see ei näidanud seost mu teadmistega. Mind on alati huvitanud mustrid looduses ja tehnikas ning kuidas kõike algosakesteni laiali lammutada ja siis proovida tagasi kokku panna olgu see telekapult, raadio või arvutimonitor. Aga kuna gümnaasiumis ma ei mõistnud päris hästi, mis inseneeria on ning füüsika tundides sellega kokku ei puutunud, siis ei teadnudki ma enne kahekümnendat eluaastat, et see ongi mu tee.

Autotehnikust autoinseneriks

Gümnaasiumist liikusin edasi Tartu Kutsehariduskeskusesse autotehnikat õppima. Autod tundusid huvitavad just pealtnäha keerulise masinana – palju liikuvaid detaile üheskoos harmoonias töötamas. Kui midagi on valesti, siis selle tervikuna taas tööle panemine on justkui pusle. Põhikoolis ei kujutanud ma ette, et ma tulevikus autotehnikaga tegelen. Aga kui kutsekool hakkas ühele poole saama, siis oma õpetajaga tulevikust rääkides tekkis tal suur küsimus, et „mis mõttes ma ülikooli edasi ei lähe?“. Ma arvan, et see reaktsioon tuli sellest, et tundides olid mu küsimused suunatud sellele, kuidas miski töötab, mitte kuidas seda tööle panna.

Hirm ülikooli astudes oli suur, eriti mõeldes tagasi sellele, kuidas ma varasemalt eksamitele ja arvestustöödele lähenesin. Liitudes esimesel kursusel Tudengivormeliga, leidsin täiesti uue meetodi kuidas teadmisi omastada. Seal hakkasin arendama erialaseid oskuseid töö käigus, mida oli lihtne kanda edasi oma õpingutesse, olgu see materjaliteadus, teoreetiline mehaanika, tugevusanalüüsid või tootmistehnoloogiad. Kuigi minu õppeformaat, mis oli siis tootearendus Tudengivormelis, oli väga intensiivne, siis usun, et eksisteerib ka parem balanss koormuse jaotamisel kui see, mis ma tegin. Aga selline ongi mu lähenemine elus olnud, 100% või mitte midagi. TTK oli alati väga toetav selle suhtes, kuna seal ei pandud rõhku sellele, et alati kõik loengutes identselt ülesandeid täidaksid, vaid keskendutakse sellele, et tudengite areng oleks õiges suunas. Kui oli võimalik mu tegemisi kokku viia õppekavas ettenähtud väljunditega, siis ei olnud kunagi pikka juttu. Alati sain õppejõududega kiirele kokkuleppele ning seetõttu olen väga rahul oma kooli valikuga.

Liitumine Solaride’i projektiga

Peale kahte hooaega Tudengivormelis tundsin, et on aeg edasi liikuda. Teist hooaega kokku tõmmates kirjutati mulle sellisest projektist nagu Solaride. Liitudes tiimiga oli selle eesmärk ehitada päikeseenergiat kasutav auto, millega võistelda Austraalias päikeseautode võistlusel. Esimene asi, mida mult paluti, oli nädalas paar tundi mudeleid teha. Aga nähes, kuidas tööstruktuur oli seosetu, ülesandeid täideti ilma suurema tagamõtteta ja pikka plaani ei olnud, siis klassikaline „anna näpp, võetakse käsi“ läks käiku ning kuu või kaks hiljem olin mehaanika tiimi juht ning nüüd täidan peainseneri rolli. Põhitöö on jälgida tiimi arengut, tuua sisse uusi tehnoloogilisi võtteid ja kindlustada, et kõikide inseneride töö terviktulemuseks oleks läbimõeldud ning efektiivsem päikeseauto.

Solaride’i päikeseauto peainsener Karl August Tatunts

Nüüdseks oleme ehitanud esimese auto valmis, projekteerime teist autot, ning eesmärk on liikunud autolt meie inimesteni. Meie eesmärk on tagada meie tiimiliikmetele keskkond, kus nad saavad areneda ning leida töö käigus, mis nende tõeline kutsumus on. Et nad ei peaks pimesi oma järgmist sammu tegema, vaid meie juures proovida kätt erinevates valdkondades, samal ajal õppides, mis nende tõeline võimekus on. Et nad ei peaks jääma kinni karjääriredelile ettevõtetes, mille väärtused ja sihid ei klapi nende enda omadega. Ma ei oska öelda, milline meie tuleviku auto on või kas me leiame midagi muud, mille kaudu anda inseneridele tehniline väljund. Aga kindel on see, et me otsime võimalusi, et anda rohkematele noortele tegijatele paremaid tingimusi, mille läbi end arendada ja minna tuleviku tööturule karastunud ning sihikindlate spetsialistidena.

Insenerile on kõik valdkonna uksed avatud

Ise näen end lähitulevikus töötamas tootearenduse insenerina, aga hoian end avatuna erinevate huvitavate võimaluste jaoks. Autotehnika eriala lõpetanutel on edaspidised võimaluse, minna tööle autohooldusettevõtetesse hooldusnõunikena, töökoja meistritena jms. Aga lõpuks on insenerile kõik oma valdkonna uksed avatud, kui panna selle alla aega ja vaeva enesearenduseks. Kool on keskkond arenemiseks endale mugavas valdkonnas, mitte tuleviku saatuse määraja.

Inseneeria on huvitav valdkond just nendele, keda on läbi elu painanud „miks“ ja „kuidas“ küsimused. Kuidas teadsid sillaehitajad, milliseid trosse vaja on? Kuidas valgus päikesepaneelil elektriks muutub ja mis seal auto mootoris ikkagi peidus on, et bensiini sisse valades tuleb välja hobujõud ja mis see hobujõud täpselt on? Insenerina läbi löömiseks peaks inimesel olema naturaalne tung end arendada ning juurde õppida. Kindlasti ei pea olema gümnaasiumi ajal suur fanaatik, aga nagu eelnevalt mainisin, siis sisemine vajadus aru saada, kuidas midagi töötab, on algus inseneriks saamise teekonnale.

 

Solaride projektiga saad tutvuda nende kodulehel.

Autoinseneriks saab õppida Eestis Tallinna Tehnikakõrgkoolis.