Naised inseneerias: miniintervjuu Mari-Ann Meigo Fonsecaga

Kuidas otsustasite valida insenerikarjääri ja mis inspireeris teid selles valdkonnas?

Ma tegelikult täna end ise inseneriks ei peagi, sest sel ametil enam ei tööta juba mitu aastat, ehkki nii hariduse tõttu kui ka praegu materjalitehnoloogia ettevõtet Gelatex juhtides on inseneeria igapäeva osa. Läksin õppima Tallinna Tehnikakõrgkooli rõivaste tehnilist disaini ja tehnoloogiat pärast keskkooli soovist omandada haridus, mil on mingisugune väga praktiline tulem. Kaalukausil oli näiteks ka hambaarstiteadus. Mind huvitas, kuidas asju tehakse, kuidas ideedest saavad päris asjad ja kuidas neid suurel skaalal toota.

Ka Gelatexis on see mõttelaad kandev jõud ja see, mis meid edasi viinud on ning mis lõi baasi oma maailma kiireima nanokiudude tehnoloogia arendamiseks, mis nüüdseks ka patenteeritud on. Olles töötanud paar aastat rõivatehnoloogina, läksin õppima Tartu Ülikooli ettevõtlust ja tehnoloogia juhtimist, mille käigus sain tuttavaks Gelatexi kaasasutaja Märt-Erik Martensiga, kes õppis materjaliteadust. Otsustasime hakkata arendama nahasarnast tekstiili nanokiududest. Meil oli vaja oma vajaduse tõttu välja mõelda, kuidas kiiremini nanokiude toota, millest meie nahasarnane materjal tehtud oli ja lõpuks arendasime välja oma nanokiudude tootmistehnoloogia.

.

Millised olid suurimad väljakutsed, millega olete oma karjääri jooksul silmitsi seisnud, ja kuidas olete neist üle saanud?

Suurim raskus on minu jaoks olnud, kui saan aru, et senine tee või plaan ei tööta ja pole mõtet jätkata, aga pole ka ideed, kuidas edasi minna. Sellistes olukordades olen üldiselt võtnud aega brainstormimiseks ja eri variantide plusside-miinuste kaalumiseks, et mingisugune otsus vastu võtta. Üritan otsustamatuses mitte kaua püsida. Otsuseid saab hiljem alati ümber muuta, aga ühe koha peal tammumine edasi ei vii.