Palju õnne Eesti inseneripedagoogika keskus!

Juba 25 aastat on Tallinna Tehnikaülikooli juures tegutsev Eesti inseneripedagoogika keskus professor Tiia Rüütmann’i juhtimisel väärtustanud inseneri rolli ja vastutust tulevaste inseneride järelkasvu kujundamisel.

Eesti Inseneride Liidu 105. aastapäeva tähistava organisatsioonina oli mul hea meel jagada oma tegevinseneri ja pedagoogina kujunenud vaateid ning kogemusi keskuse 25. aastapäeva sündmusel. Aruteludes keskenduti küsimustele, milliseid teadmisi ja oskusi vajavad tulevased insenerid ning kuidas saame ühiselt arendada inseneride pedagoogilisi ja esinemisoskusi.

Minu enda seisukohad võisid esmapilgul tekitada küsimuse: miks peaks tegevinsener pühendama oma aega põhikooliõpilastega töötamisele?

Usun, et just põhikoolieas on võimalik avaldada märkimisväärset mõju noore edasistele õpi- ja karjäärivalikutele. Selleks peame olema noortele lähedal, toetama nende loomupärast uudishimu ja loovust ning aitama neil oma ideid ellu viia. Insener ei peaks olema noore jaoks üksnes teadmiste jagaja, vaid ka partner, kes aitab avastada, katsetada ja mõista, kuidas ideedest sünnivad praktilised lahendused.

Teadmised, mõtlemisoskus ja vastutus kiiresti muutuvas maailmas

Põhiteadmiste ja -oskuste olulisus ning oskus neid rakendada oli üks keskseid sõnumeid, mis kõlas Tallinna Tehnikaülikooli rektori Tiit Land’i tervituskõnes keskuse 25. aastapäeva sündmusel. Kõlama jäi ka oluline mõte: inseneri väärtus seisneb võimes kasutada oma MÕISTUST, rakendada kriitilist mõtlemist ning teha vastutustundlikke otsuseid kiiresti areneval suurte keelemudelite ajastul.

Ühe sügavama mõttearenduse pakkus juubelisündmusele kogunenud auditooriumile oma essees publitsist, õpetaja ja haridusteadlane Urve Läänemets. Tema käsitlus tuletas meelde, et hariduse kvaliteet ja järjepidevus algavad üldhariduskoolist ning loovad aluse ka hilisemale kutsekesk- ja kõrgharidusele. Tema mõtetest väärib esiletõstmist arusaam, et didaktika ei ole pelgalt õpetamismeetodite kogum, vaid hõlmab hariduse sisu, selle eesmärgipärast edasiandmist ning õpetamise tervikliku kunsti valdamist.

Pedagoogika, didaktika ja matheetika vaatenurgast jäi sündmuse üheks oluliseks sõnumiks arusaam, et pedagoogika ei ole haridussüsteemi kõrvalteema, vaid selle lahutamatu osa.

Oma kogemusele tuginedes võin kinnitada, et ka kutsekeskhariduses on võimalik noori innustada, aidata neil oma edasistes valikutes selgusele jõuda ning arendada nende huvi eriala vastu. Sageli tuleb selleks aga kõigepealt tegeleda põhikoolis omandatud teadmistes ja oskustes esinevate lünkadega.

Näiteks ei piisa matemaatiliste tekstülesannete lahendamiseks üksnes valemite päheõppimisest. Olulist rolli mängib funktsionaalne lugemisoskus: võime mõista ülesande sisu, eristada olulist teavet ning tõlgendada õigesti ülesandes esitatud tingimusi. Insenerihariduses on sama tähtis oskus siduda igapäevaelus vaadeldavaid füüsikalisi ja keemilisi nähtusi matemaatiliste mudelitega ning kirjeldada tegeliku maailma protsesse abstraktse matemaatika abil.

Seetõttu ei tohiks me käsitleda füüsikat, keemiat, matemaatikat ja lugemisoskust üksteisest eraldatud valdkondadena. Insenerlik mõtlemine kujuneb just nende teadmiste lõimimisel ning oskusel rakendada neid tegelike probleemide lahendamisel. Mida varem saab noor kogeda, kuidas koolis õpitu aitab tal ümbritsevat maailma mõista ja muuta, seda suurem on tõenäosus, et inseneeria hakkab talle huvi pakkuma.

Siinkohal on asjakohane tuua esile ka Urve Läänemetsa viide ühtluskoolile. Ühtluskool tähendab koolisüsteemi, kus iga järgmine kooliaste liitub vahetult eelnevaga ning kõik astmed on võrdselt kättesaadavad lastele, kellel on vastavaks õppeks vajalikud eeldused. Selle põhimõtte üks oluline pedagoogiline lähtekoht on liikumine lihtsamalt keerulisemale, toetades õppija järjepidevat arengut.

Kaasaegne insener vajab lisaks erialateadmistele pedagoogika- ja esinemisoskust

Inseneri töö ei piirdu üksnes tehniliste probleemide lahendamisega. Üha olulisemaks muutub oskus oma teadmisi teistega jagada, keerulisi teemasid arusaadavalt selgitada ning toetada teiste inimeste õppimist ja arengut. Siin näen kahte olulist pädevusvaldkonda:

Esiteks: oskus selgitada keerulisi teadmisi lihtsalt ja arusaadavalt.

Inseneri professionaalsust ei näita üksnes see, kui hästi ta oma eriala valdab, vaid ka see, kas ta suudab oma teadmisi teistele edasi anda. Olgu kuulajaks kooliõpilane, kolleeg, koostööpartner või poliitikakujundaja.

Teiseks: algteadmised inseneripedagoogikast.

Inseneri bakalaureuseõppes võiks olla koht ka inseneripedagoogika baasteadmistele, mis aitavad mõista, kuidas inimesed õpivad, kuidas teadmisi tõhusalt edasi anda ning kuidas toetada noorte arengut ja motivatsiooni. Sellised teadmised on kasulikud nii koolides noortega töötades kui ka ettevõtetes, kus kogenud insenerid juhendavad uusi töötajaid, koolitavad kolleege ja annavad edasi organisatsiooni tehnilisi teadmisi.

Inseneripedagoogika on investeering tulevikku

Inseneripedagoogika algteadmised tulevad kasuks igale insenerile, sõltumata tema karjääriteest.

Samas võiksime vaadata inseneripedagoogikat laiemalt, kui üksnes ülikoolis õpetamist või ettevõttesisest juhendamist. See on võimalus tuua inseneeria noortele lähemale, aidata neil mõista tehnoloogia mõju ühiskonnale ning näidata, et inseneri töö tähendab loovust, probleemide lahendamist, koostööd ja vastutust tuleviku ees.

Kui soovime tugevat inseneride järelkasvu, ei saa me jätta selle kujundamist üksnes koolide ja ülikoolide ülesandeks. Ka tegevinseneridel, ettevõtetel ja erialavõrgustikel on siin oluline roll. Mida varem suudame noortes äratada huvi tehnika ja inseneeria vastu ning mida paremini oskame neile oma teadmisi edasi anda, seda tugevama aluse loome tulevastele inseneridele.

Oluline on taasavada dialoog Haridus- ja Teadusministeeriumiga, et väljatöötada tehnikaõpetajate uus õppekava Eesti inseneripedagoogika keskuse partnerlusel. Õpetajate puudus, eriti loodus- ja täppisteaduste valdkonnas, loob vajaduse leida uusi koostöövorme. Inseneripedagoogika keskus ja tegevinsenerid on riigile partneriks keerukamate õppeainete nagu füüsika, keemia ja matemaatika õpetamisel koos funktsionaalse lugemisoskuse arendamisega põhikoolis, kutsekeskhariduses, kui ka gümnaasiumis.

See eeldab senisest tihedamat koostööd haridusasutuste, ülikoolide, ettevõtete ja erialaliitude vahel ning valmisolekut jagada inseneride praktilisi teadmisi ja kogemusi nooremate põlvkondadega.

Lõpetan mõttega, mis võtab kokku inseneripedagoogika olemuse:

hea insener ei pea olema õpetaja, kuid iga insener võiks osata õpetada!

Eesti Inseneride Liidu nimel soovin professor Tiia Rüütmann’ile ja kogu Eesti inseneripedagoogika keskuse töötajatele palju jõudu, inspireerivaid ideid ja kordaminekuid järgnevateks aastakümneteks!

EUR ING Enn Kerner

juhatuse liige