Kogemuslugu Tartu Taltechi Kolledžis 4. kursusel “Ehitise projekteerimist ja arhitektuuri” õppiva Maris Turbaga

Arhitektiks saamise unistus tekkis mul umbes kümneaastasena, kui üks mu toonane sõber kirjeldas kirglikult, kes on arhitekt ning mida ta teeb. Mäletan siiani vaimustust mõttest, et tulevikus linna peal kõndides vaatavad mulle vastu minu käe all sündinud hooned. Peale gümnaasiumi asusin õppima Tallinna Tehnikaülikooli arhitektuuri erialale, kuid peale poolt õppeaastat tundsin, et minu loominguline pool pole veel piisavalt tugev. Uurisin alternatiivsete võimaluste kohta ning leidsin enda jaoks sobiva eriala Tallinna
Tehnikaülikooli Tartu Kolledžist. Nimelt pakutakse siin inseneriharidust arhitektuurse kallakuga. Meeldivaks üllatuseks oli naisterahvaste suur osakaal kursusel – meid on peaaegu võrdselt meestega, kuigi insenerikutset kuvatakse endiselt kui meeste eriala.

Olin kuulnud jutte, kui intensiivne on inseneriõpe ning kui palju erinevaid teadmisi peab ühel inseneril olema. Mis puudutab faktiteadmisi, siis neid on alati võimalik kehtivatest materjalidest leida või oma ala spetsialistidelt järgi uurida, aga oluline on hea ajaplaneerimine ja pingetaluvus. Suurimaks väljakutseks on kodutööde hulk ja mahukus, eriti kui tahta kõike hästi teha. Vahel tuleb ka prioriteete seada, millele ühel või teisel hetkel keskenduda.

Õpe algab alusainetega, mis võivad kohati tunduda igavad ja kaugel erialast. Mida aeg edasi, seda spetsiifilisemaks lähevad õppeained ning mahukamaks ülesanded. Paljud ülesanded põhinevad päriselul, nii on hea õpitut tulevikutööga seostada. Õppejõud on üldiselt väga toetavad ning Tartu Kolledžis on kindlasti lisaboonuseks individuaalse õppe pakkumine, kuna kursus pole väga suur.

Kogemuslugu avaldatakse peagi täispikkuses Teeviida lehel.