Milrem Robotics simulatsiooniinsener Jörg-Kristjan Välb

Jörg-Kristjan Välb on 28aastane Jõgeva juurtega autotehnika insener, kelle tee on läbi Soome ja Inglismaa toonud tagasi Eestisse Milrem Robotics’isse, kus just alustas oma viiendat aastat simulatsiooni insenerina. Milrem Robotics on Eesti kaitsetööstusettevõte, mis keskendub mehitamata maismaasõidukite tootmisele ja sõjandusrobootika lahendustele. Uurisime, kuidas Jörg Kristjani inseneeriasse ja Milremisse jõudis, milline on tema töö ning miks soovitab tema kõigil just insenerikraadi taskusse pista. 

Kust te pärit olete ning millises koolis käisite?

Ma sündisin 1994. aastal Jõgeval ning olen elanud enamuse elust Tartus ning natuke Soomes ja Inglismaal. Praegu elan Tallinnas. Lõpetasin 2010. aastal Tartu Kesklinna Kooli põhikooli ja Tartu Kutsehariduskeskuse (uue nimega Tartu Rakenduslik Kolledž) autotehniku erialal 2015. aastal. Pärast kutsekeskhariduse omandamist õppisin Inglismaal Coventry ülikoolis autoinseneeriat (BEng Automotive Engineering) aastatel 2015-2018.

Milline õpilane koolis olite?

Õppisin nagu keskmine koolipoiss, kellel oli osade ainete vastu suurem huvi kui teiste. Olin üldiselt nelja-viieline, viimastel põhikooli aastatel ka mõnede kolmedega. Kutsekoolis õpingute alustamine andis õpitulemustele uue tõuke, kuna leidsin, et tegin õige erialalise valiku tänu millele, oli motivatsioon kõrge ning hinded paranesid. Pidasin ka klassivanema rolli ning 2013. aastal valiti mind Soome vahetusõpilaseks Erasmuse stipendiumiga praktikale ühte Soome suurimasse autoesindusesse. Ülikooli ajaks oli mulle juba täiesti selge, kui tähtis on õppimine ning kui oluline on insenerile õppida matemaatikat ja füüsikat juba varasemalt tugevama põhja saavutamiseks.

Millised ained olid Teile kergemad, millistes pidite rohkem pingutama?

Kergemad ained olid loodusained ja keeled. Millegipärast oli põhikooli lõpus matemaatikaga raske ning kui ma oleks vaid teadnud, kui oluliseks see mu elus saab, oleksin kindlasti rohkem pingutanud. Toona ma veel autoinseneriks saamise peale ei mõelnud, kuigi autode vastu on huvi mul alati eksisteerinud. Kunagi ei ole liiga hilja, kaasa arvatud ülikoolis, nõrgemate ainete osas järjepeale saada.

Mida vanemaks olen saanud seda rohkem on mind hakanud huvitama ained, mis toona tundusid rasked ja võib-olla isegi tüütud, nagu füüsika, matemaatika ja ajalugu. Minu tugevusteks põhi- ja kutsekoolis olid siiski keeled, eriti inglise keel. Suhtumine õppimisse on oluliselt muutunud võrreldes teismeeaga, kui motivatsioon oli madal ja ei teadnud, mida tulevikult tahta.

Kas Teil on mõni lapsepõlvemälestus seoses inseneeria valdkonnaga või esimese leiutise/projektiga, mis on eredalt meelde jäänud?

Minu lapsepõlv ei möödunud garaažis raadioid või autosid lahti lammutades, vaid pigem pakkusid mulle huvi arvutid, keeled ja ka astronoomia. Lisaks kodulehtede ja foorumite tegemisele, olen lapsena ka arvuteid komplekteerinud ja varuosasid välja vahetanud. Olin meie kodu IT-admin, kes tegeles kõiksuguste IT ja elektroonika probleemide lahendamistega. Astronoomia nagu ka inseneeria on tugevalt seotud füüsika, keemia ja matemaatikaga, seega on lihtne näha, miks lisaks inseneeriale mind see huvitab. Samuti pakkus mulle huvi ajalugu, eriti 20. sajandi algus, esimene ja teine maailmasõda ning seal kasutatav sõjatehnika.

Esimesed inseneeriaga seotud projektid said alguse alles ülikoolis, kus üks esimesi väljakutseid oli puitkiudplaadist minisilla ehitamine. Sild kaalus 22 grammi ja suutis kanda 8 kilo, mis kujunes tolles grupis kõige vastupidavamaks sillaks. Kindlasti jättis sügava mulje ka 2017. aasta kevade lõpp, mil sain võimaluse Rootsis osaleda Koenigsegg Agera RS hüperauto ehitamisel Koenigseggi tehases Ängelholmis. Toona oli tegemist maailma kõige kiirema seeriatoodangu autoga (447 km/h).

Olete õppinud autotehniku eriala nii Tartu Kutsehariduskeskuses kui ka Coventry Ülikoolis Inglismaal. Kuidas jõudsite just autotehnika erialale?

Autod on huvitanud mind terve elu ning seega tundus autotehniku eriala hea valikuna. Lisaks oli Tartu KHK siiski üks parimaid kutsekoole Eestis. Õppisin enne kutsekooli minemist lühikest aega gümnaasiumis, kuid üsna pea sain aru, et tahan siiski eriala omandada ja keskenduda ainetele, mis mind tõeliselt huvitavad. Kutsekoolis õppides muutusid mu ambitsioonid ka suuremaks ning unistus Inglismaal õppimisest süvenes. Autosid remontides mõtlesin tihti, kuidas ja kes neid autosid arendanud ja tootnud on – oleks päris vahva olla nende inimeste kingades.

Autoinseneeria tundus loogiline järgmine samm peale autotehniku hariduse omandamist. Nimelt on autode detaile arendades oluline, kui lihtsasti on neid võimalik hooldada ja remontida nende elutsükli ajal, mistõttu leidsin, et minu teadmistest ja oskustest võiks kasu olla. Lisaks tundsin, et mu inglise keele tase oli kõrge ja seega sobilik välismaal õppimiseks.

Kas Te teadsite kohe peale lõpetamist, mida teha tahate?

Peale kutsekooli lõpetamist 2015. aasta veebruaris oli mul selge eesmärk jätkata õpingutega Inglismaa ülikoolis, kuna autotehniku tööd ei soovinud ma terve elu teha. Tung välismaale minna algas 2012. aastal ühest Austria reisist, kus veetsin nädala vahetusõpilasena aktiivse elustiili programmi raames. Poolteist aastat hiljem viibisin Soomes praktikal ning hiljemgi tegin ülejäänud kooliga seotud praktikad Soomes, samas ettevõttes.

Pärast ülikooli lõpetamist oli algselt soov kandideerida mõnda motospordi meeskonda või suure jõudlusega (high performance) mootorite või tehnoloogiatega seotud ettevõttesse. Inglismaal elades oleks selliseid võimalusi tõenäoliselt tekkinud, aga kuna mul olid perekondlikud sidemed nii Eestis kui Soomes, ei tundunud Inglismaal elamine nii ahvatlevana. Seega hakkasin uurima, mis võimalused on Eestis ja Soomes, ning laiendasin enda otsingukriteeriume ka põllumajandustööstusesse ja robootikasse.

Milline nägi välja õpe Coventry Ülikoolis?

Bakalaureuseõpe kestis 3 aastat üllatavalt pikkade vaheaegadega. Loengud algasid tavaliselt oktoobri alguses ning mai kuus sai õppeaasta läbi. Õpe koosnes loengutest ja seminaridest ning palju oli ka praktilisi ülesandeid. Enamuses ainetes oli erinevaid kursusetöid nii grupis kui individuaalselt ning ka eksam.

Esimese õppeaasta ained olid üldinseneeriaga seotud ehk füüsika ja matemaatika valdkonnast. Teisest aastast muutusid ained eriala spetsiifilisemateks. Autoinseneeria (Automotive Engineering) õppekava sarnanes suuresti mehaanikainseneeria (Mechanical Engineering) ja motospordiinseneeria õppekavale (Motorsport Engineering). Elektriõpetust oli meil pigem vähe (võrreldes Eestis õpitava mehhatroonika erialaga) ja keskenduti põhiliselt mehaanikale, materjalidele, disainimisele, tootmisele ja testimisele. Õppisime kasutama erinevaid CAD ja CAM tarkvarasid ning palju oli ka laboritunde, sh ülikooli oma Mercedes AMG Petronas tuuletunnelis ning vedrustus- ja mootoristendis. Lisaks leidus hulganisti freespinke, 3D printereid jpm. Samuti sai võtta erinevate valdkondade valikaineid.

Lisaks autoinseneeriale sai ülikoolis õppida lennundusinseneeriat, mida näitlikustas meile laboris seisev täismõõdus Harrier T4 Jet lennuk. Seega võimalused laboritundideks olid laiapõhjalised. Inseneeria ülikoolihoone, kus toimusid enamus loengud ja workshopid, oli äsjavalminud ja modernne. Kuivõrd kampus oli üpris suur, toimusid loengud vahel ka teistes hoonetes.

Kas ja milliseid hirme Teil sellele erialale ning nendesse koolidesse astudes oli ning mida Te tagasivaates endale nende kohta ütleksite?

Välismaale õppima minemisel  oli peamiseks hirmuks rahaline kindlustatus, võimalust õpingud pooleli jätta või läbi kukkuda, ei olnud. Tõenäoliselt aitas keeruline olukord mul võidukalt lõpuni pingutada, teades, et tagasiteed ei ole. Eestis õppides ja raskutesse sattudes ei oleks mul olnud võib-olla nii suurt motivatsiooni jätkata.

Millised karjäärivõimalused on autotehnika inseneridel?

Kindlasti ei jookse ükski inseneeriakraad mööda külge maha. Isegi, kui sa oled spetsialiseerunud näiteks autoinseneriks, võid sa siiski erinevates ettevõtetes saada tööd projektijuhina, müügiinsenerina, mehaanikainsenerina, elektriinsenerina või isegi tarkvaraarendajana (programmeerimist vabal ajal juurde õppides).

Inseneeriateadus põhineb füüsikal, keemial ja matemaatikal ning paljud valdkonnad (ehitus-, tootmis, autondusettevõtted jne) kattuvad oma tööülesannete poolest – disain, tootmine, testimine. Samuti on olemas testinseneri ja dokumentatsiooniinseneri positsioonid, kui sul on huvi testimise vastu ning oled virk raporteid kirjutama. Eestis avaneb eelmainitud töökohti järjest enam. Inglise keel peab kindlasti heal tasemel olema, sellesse tasub panustada.

Kuidas jõudsite Milremisse?

Aastal 2018 aprillis, kui olin lõpetamas ülikooli, lugesin uudistest, et Milrem Robotics otsib endale insenere mehitamata maismaasõidukite arendamiseks. Tol ajal olin hakanud otsima tööd nii Soomest kui Eestist. Milrem tundus kõikidest töökohtadest kõige ahvatlevam ja mulle oli tähtis, et õpitud eriala kattuks ka tööga (eelkõige olin huvitatud autodest). Kandideerimiseks saatsin enda CV, motivatsioonikirja ja soovituse eelmisest töökohast, mille olin saanud Soomes automehaanikuna töötades. Juba järgmisel päeval saadeti mulle Milremist kutse vestlusele. Töövestlus oli meeldiv ning paar nädalat hiljem saingi positiivse vastuse. Tööga alustasin juuli alguses vahetult enne ülikooli lõpuaktust ja meie Milremi kollektiivis oli sel ajal umbes 30-40 inimest.

Eestisse ja Tallinnasse kolimise osas olin algselt pisut skeptiline, kuna olin juba välismaa eluga harjunud ja Tallinnat tundsin vähe, kuid leidsin, et Milremiga liitumine annaks hea võimaluse saada töökogemust väga huvitavate ja keeruliste masinate arenduses. Lisaks meenutasid mehitamata sõidukid piisavalt minu neljarattalisi sõpru, tänu millele saaksin rakendada oma erialaseid teadmisi autoinseneeria valdkonnast.

Milline on Teie roll selles ettevõttes ning kuidas näeb välja simulatsiooni inseneri töö?

Simulatsiooniinseneri töö on kasutades erinevaid tarkvarasid arvutiga päriselus esinevaid olukordi simuleerida ning võimalusel neid mudeleid päriselus sooritatud testidega valideerida. Sõltuvalt sellest, mida simuleerida tahetakse, kasutatakse erinevaid matemaatilisi mudeleid. Masinaehituses on tähtis uurida näiteks materjalide ja detailide vastupidavust ning käitumist nende töörežiimis esinevate koormuste all.

Minu töö Milremis hõlmab terve sõiduki vaatlemist erinevatel maastikel, takistustel, kalletel jne. Masinamudelit juhitakse kontroll-loogika abil soovitud stsenaariumis ning arvutatakse väga lühikeste ajasammudega jõudusid ja kiirendusi erinevates mudelikomponentides, näiteks vedrustuses, ratastes ja tähikus. Selle info abil saavad näiteks mehaanikainsenerid sisendit, mis jõud esinevad nende arendatavates alamsüsteemides erinevates dünaamilistes stsenaariumites, näiteks masinaga pööramisel, kiirendamisel-pidurdamisel, takistustest ülesõidul jne.

Lisaks on võimalik anda mehitamata maismaasõiduki operaatorile informatsiooni takistuste ületamisel potentsiaalsete ohtude või läbitavuse kohta. Simulatsiooniinseneril on teada kõik vajalikud andmed masina füüsikaliste parameetrite kohta, mille abil tehakse päris masinast digitaalne koopia.

Millised on Teie töö kõige põnevamad väljakutsed?

Eelkõige tooks ma välja erinevate alamsüsteemide või masinate konfiguratsioonide testimise ja võrdlemise. Näiteks, kui masina arendusfaasis mehaanikainsener disainib teatud kinemaatika ja jäikusega vedrustuse, siis seda saab minu tehtavates simulatsioonides järgi katsetada. Seejärel selgitame üheskoos välja konfiguratsiooni head ja vead erinevates stsenaariumites ning vajadusel viib mehaanikainsener sisse disainimuudatused. Lisaks on põnev uurida päriselus tehtavate testide tulemusi ning neid simulatsiooniga võrrelda – nii on võimalik välja selgitada simulatsiooni täpsus. Dokumentatsioon ja testide korratavus on samuti äärmiselt tähtsad samade simulatsioonide kordamise vältimiseks ning et tulemused oleksid lihtsasti leitavad ja võrreldavad.

Kas selle nelja aasta jooksul on olnud mõni projekt, mille üle Te eriti uhkust tunnete?

Absoluutselt! Kõik projektid on olnud väljakutseid pakkuvad ja põnevad ning tahaks kindlasti mainida meie 12-tonnise robotlahingmasina Type-X arenduse, mille prototüübi arendamine osutus algfaasis väga väljakutsuvaks, kuid tegime ära ja veel hästi. Nägin oma silmadega Type-X esimesi sõidetud meetreid ja olin äärmiselt vaimustuses sellest, mida suutsime kogu meeskonnaga ära teha. Minu roll selles projektis oli Type-X dünaamiliste simulatsioonide tegemine erinevates sõidutingimustes, mis oli sisendinfoks teistele inseneridele ning tänu sellele projektile õppisin palju nii simulatsioonidest kui ka roomiksõidukitest.

Milrem Robotics keskendub mehitamata maismaasõidukite tootmisele ja sõjandusrobootika lahendustele. Kui suur osakaal on praegu riigikaitses sõjandusrobootikal ning milline on see näiteks 10 aasta pärast? Millised on hetkel kaitsetööstuse suunad? Kas ja kui palju mõjutab tulevikus sõjandusrobootika areng ajateenistust ja seal omandatavaid oskusi?

Hetkel kasutavad kaitseväed enamjaolt vaid pommiroboteid, mille ülesanne on lõhkekehade kahjutuks tegemine. Lisaks kasutatakse väga palju mehitamata õhusõidukeid. Kümne aasta pärast on Milremi toodetava THeMISe sarnased robotid aga üksuste loomulik osa: nad kannavad sõdurite varustust, aitavad relvastatult missioone läbi viia ning teevad seda enam-vähem autonoomselt. Päästikule vajutamine jääb kindlasti sõduri teha, ent punktist-punkti liikumine toimub iseseisvalt.

Kuidas tasakaalustate töö ja eraelu ehk kuidas end maha laete?

Kuna kontoritöö on istuv töö ja see pole just inimesele kõige loomulikum asend, proovin palju liikuda. Näiteks sõidan rattaga tööle või käin metsas jalutamas. Mulle meeldib perega ja sõpradega aega veeta, üritan võimalusel ka reisida. Samuti meeldib enda auto kallal nokitseda ning kui aega üle jääb, siis mõnda arvutimängu mängida.

Millised on ühe hea inseneri omadused? Miks peaksid noored valima karjääri inseneeria valdkonnas?

Olenevalt tööülesannetest on teatud positsioonidel füüsika tundmine väga tähtis. Ühtlasi peab olema keeleliselt tugev. Loogiline mõtlemine, erinevate tarkvarade kasutamise oskus ning tootmistehnoloogiate tundmine on samuti olulised. Kindlasti tuleb osata teha tööd meeskonnas, sest üks inimene ei suuda hallata mitmeid omavahel ühilduvaid alamsüsteeme. Seetõttu on oluline hea suhtlemisoskus ja tugev inglise keel. Muuhulgas on vajalik avatud, kastist välja mõtlemine ja täpsus. Tegemist on väga multidistsplinaarse erialaga, mille abil on suurepärane võimalus parandada maailma läbi oma oskuste ja teadmiste. Lisaks pakub iga päev väga palju arenguvõimalusi ja põnevaid väljakutseid ning sa oled pidevalt ümbritsetud tarkade inimestega, kellelt on palju õppida.