Anna Volkova on veetnud üle kahekümne aasta uurides soojusenergeetika valdkonda ning panustades oma teadustööga selle arengusse. Sellest 13 aastat on ta seda teinud Eestis. Selle aasta maist on Anna Tallinna Tehnikaülikooli Energiatehnoloogia Instituudis kaasprofessor. Uurisime Annalt, kuidas ta sotsiaalteadustest soojusenergeetika juurde jõudis, milliste projektidega ta praegu seotud on ning miks tema arust peaksid noored valima inseneeria eriala.
Kust olete pärit ning millises koolis käisite?
Olen sündinud Riias ja õppinud inglise keele kallakuga koolis, Riia 34. keskkoolis (Pardaugavas, botaanikaaia lähedal). Ise elasin Riia eeslinnas ja pidin iga päev mitme transpordiga kooli sõitma. Ma pole kunagi olnud viieline tüdruk. Õppida tuli päris palju ja ei saa öelda, et head hinded oleksid tulnud ilma raskusteta, aga üldiselt mulle õppimine meeldis. Pärast 9. klassi oli meil võimalus õppeaineid valida ja kui enamus klassikaaslasi valis majanduse ja prantsuse keele, siis valisin mina keemia, füüsika, geograafia ja bioloogia. Sellest tulenevalt oli minu ajakava selline, et tunnid algasid kell 7:30 (null tund) ja lõppesid pärast 16:00 ning päeva jooksul olid vahepeal pikad pausid. Mul vedas väga oma füüsikaõpetaja Marina Malajaga. Temalt oli väga raske head hinnet saada, kuid ta teadis tõesti, kuidas materjali hästi lahti seletada ja inspireerida.
Kas Teil on mõni lapsepõlvemälestus seoses inseneeria valdkonnaga või esimese leiutise/projektiga, mis on eredalt meelde jäänud?
Varem oli ehitusobjektidele vaba pääs ja meie kõrvale ehitati palju maju. Suure mõnuga mängisime me sõbrannadega ema-tütreid, teatrit jne, kasutades ehtsaid ehitusmaterjale. Ja seda kõike ilma aiata viienda korruse tasandil. Jumal tänatud, et õnnetusi ei juhtunud!
Minu isa on ehitusinsener (metallkonstruktsioonide jaoks) ja minu varaseimad mälestused lapsepõlvest on seotud joonestuslaua, pehme valge kustutuskummi, teritatud pliiatsitega. See muidugi paelus mind väga.
Kas ja milline oli Teie kokkupuude energeetika valdkonnaga enne ülikooli?
Erilist sided energeetikaga mul enne õppima asumist ei olnud. Minu vanavanaisa osales esimese Riia soojuselektrijaama projekteerimisel (TEC 1).
Ise elasin suurema osa lapsepõlvest Baložis (Riia eeslinnas), kus paljud elanikud olid seotud turba kaevandamisega. Lätis oli see aastaid üks peamisi soojusenergeetikas kasutatavaid kütuseid. Pikalt on arutletud, kas seda saab pidada taastuvaks või mitte. Selle tulemusena jäi turbaarendus ära ja turbarabade põlengud muutusid igasuviseks ning meie piirkonnas muutus hingamine raskeks. Seetõttu hakkasid mu vanemad Jurmalas suvilat üürima. Nüüd juba ammu elan Eestis, aga üürin samuti perega igal aastal Jurmalas suvemaja.
Teie esimene kraad on sotsiaalteadustes Läti Ülikoolist. Kuidas jõudsite sotsiaalteadustest soojusenergeetika doktoriks?
Mul oli raske õppesuunda valida. Üks peamisi parameetreid oli tasuta koht ülikoolis. Atestaadi järgi oleksin võinud astuda ükskõik millisele insenerierialale, aga ma tahtsin midagi moekat, prestiižset- seega püüdsin sisse astuda Läti Ülikooli majandus- ja juhtimisteaduskonda, kus oli matemaatikaeksamiga konkurss. Selle tulemusel läbisin ma raske võistluse. See õpekava oli selline, kuhu oli väga raske sisse saada, kuid kus õppida oli lihtne. Pärast intensiivset kooli lõppu, tundus esimese aasta lõpuks mulle, et saadud teadmisi on vähe. Sain aru, et isegi kui ma juhtimist õpin, siis on kaheldav, et pärast selle eriala lõpetamist mind keegi midagi juhtima võtab. Selleks, et juhtida, pead ju olema milleski vähemalt pädev.
Vaatasin Riia Tehnikaülikooli õppekavasid ja otsustasin, et Telekommunikatsiooni programm oleks minu jaoks suurepärane valik, sest siis saan töötada Tele2-s või LMT-s :). Neil aastatel, 98-99, oli suur kriis üliõpilaste vastuvõtmisega inseneriteaduskondadesse ning mitmed teaduskonnad otsustasid ühendada esmakursuslased, kes soovisid õppida elektrotehnikat, elektroonikat, telekommunikatsiooni ja arvutit. Ja siis, juba õpingute ajal, tõmbas mind selgelt rohkem energeetika. Õppejõud, kes õpetasid vooluringiteooriat, elektrimasinaid, soojusenergeetikat – see kõik osutus mulle rohkem meeldivaks. Seetõttu valisin elektriteaduse suuna, kuid tol ajal pidasin kinni rangetest põhimõtetest – millestki ei tohi loobuda ning kõik tuleb lõpuni viia. Muide, aastate jooksul ei usu ma enam, et see on alati õige. Seetõttu ei tahtnud ma Läti Ülikoolist lahkuda ja õppisin korraga kahel täiskoormusega õppekaval.
RTU oli neil aastail juba üle läinud 3+2 ssüsteemile (3 aastat bakalaureuse õpe + 2 magistriõpe) ja LU-s õpiti veel 4 aastat bakalaureuseõppes, kuid mitte nii intensiivselt. Seetõttu sain kaks ülikooli ühendada. Kõige lõbusam oli aga kahe bakalaureusetöö korraga kirjutamine. Läti Ülikoolis valisin eriala „Juhtimise ja keskkonnakaitse“. Seetõttu valisin lõpputöö teemaks katlamaja heitmete analüüsi. RTU-s võiksin seda teemat arendada, aga tänu sellele, et ülikoolid on täiesti erinevad, sain hoopis teistsuguse töö. LU-s keskenduti töö majanduslikele aspektidele, RTU-s aga projekti tehnilistele aspektidele. Pärast seda jätkasin õpinguid keskkonnakaitse magistriõppes, kus põhimõtteliselt sain mõlemas bakalaureusekavas ühendada õpingute jooksul omandatud teadmisi. Magistrantuuris õppides asusin tööle Läti Põllumajandusministeeriumis ametnikuna, kontrollides Euroopa projekte. Peagi aga soovitas RTU magistriõppekava juht prof. Dagnija Blumberga mul tulla ülikooli teadusassistendiks. Sel ajal oli teaduse rahaline seis väga ebastabiilne ja see valik sai mulle saatuslikuks. Tollal pidin lahkuma stabiilselt hea palgaga töökohalt, et saada ebaselgete väljavaadetega teadustöö. Aga mul on väga hea meel, et selle valiku tegin. Sellest tulenevalt jätkasin õpinguid doktorantuuris, kus doktoritöö teema oli seotud koostootmisjaamade võimsuse optimeerimisega.
Miks otsustasite oma karjääri teaduses jätkata just Tallinna Tehnikaülikoolis?
Minu karjäär RTU-s oli üsna edukas. Pärast doktoritöö kaitsmist sai minust dotsent ja vanemteadur ning oli selge, mida ja kuidas edasi teen. Aga sel hetkel otsustasime tulevase abikaasaga, kes Tallinnast pärit, abielluda ja tuli valida, millises riigis me edasi elame. Meil oli koostöö kolleegidega Tallinna Tehnikaülikoolist, nimelt Soojusenergeetika Instituudiga (praegu Energiatehnoloogia Instituut). 2009. aastal käivitati esmakordselt ka välisteadlaste Eesti teadusasutustesse meelitamise programm Mobilitas. See avas suurepärased väljavaated, mistõttu otsustasime, et meie valikuks on Eesti. Mind toetas tol hetkel väga professor Andres Siirde ja temast sai minu juhendaja järeldoktori projektis. Seega algas minu karjäär TalTechis.
Mis teid soojusenergeetika valdkonna juures võlub ja on Teid end pidevalt täiendamas hoidnud?
Soojusenergia on see, mis saadab meid iga päev. See on midagi, mis tundub lihtne ja loomulik, aga kui soojusenergiat napib, siis on seda väga tunda. Praegu näeme selgelt, kui arutatakse riiklikul tasandil soojusenergiaga varustatuse stabiilsuse küsimuse üle. Teaduslikust vaatenurgast on soojusvarustuse parandamiseks palju erinevaid võimalusi ja mul on hea meel, et tänu oma praegusele ametikohale saan koos kolleegidega oma panuse anda.
Olete kirjutanud palju artikleid ning olete väga aktiivne ka teadustöös, millised on teie jaoks olnud seni kõige tähenduslikumad projektid?
Oma artiklites pöörame suurt tähelepanu olemasoleva soojusvarustuse üleminekule 4. põlvkonna kaugküttele ning nende hulgas on erilise tähelepanu all madalatemperatuuriliste soojusallikate kasutuselevõtt nii suurte soojuspumpade abil kui ka ilma. Väga oluline teema on ka temperatuuri alandamine võrkudes. Üheks näiteks on energiakaskaadide kasutamine: piirkondades, kus on madala-temperatuurilise küttesüsteemiga hooned, ühendatakse ühte kaugküttevõrku, mille soojus saadakse soojusvõrgu tagasivoolutorust. See võiks olla kiire ja odav tehniline lahendus, mis tooks kaasa soojuskadude vähenemise ja ka koostootmisjaamade energiatõhususe tõusu. Kuid praeguse tariifisüsteemi kohaselt on selliste projektide majanduslik kasu väga tingimuslik. Meie uuringu tulemused avaldati ilmunud teadusartiklides «Energy cascade connection of a low-temperature district heating network to the return line of a high-temperature district heating network» (ajakirjas Energy) ja «Cascade sub-low temperature district heating networks in existing district heating systems» (ajakirjas Smart Energy)
Sel aastal olete lõpetamas ühe projektiga ning alustasite kahega. Kas Te saaksite neist lühidalt rääkida?
Meie poolt valminud projekt on seotud energiakaskaadide teemaga. Olime üks partneritest konsortsiumis, milles osalesid meie Norra ja Austria kolleegid. Tulemused avaldatakse teaduslikus artiklis. Nüüd on meie juhitav projekt lõppemas ja see räägib 5. põlvkonna kaugkütte väljavaadetest ning selles projektis osalevad teadlased kolmest Balti riigist ja Rootsist. Uurisime, milliseid potentsiaalseid soojusallikaid saaks kasutada 5. põlvkonna jaoks ning selle projekti raames koostati kaart kolme tüüpi allikatega – suured toidupoed, andmekeskused ja elektrialajaamad. Kaart on saadaval aadressil. Kuid eraldi tahaksin märkida, et 5. põlvkonna kaugküte, kus kasutatakse ülimadalaid temperatuure, ei asenda olemasolevat ega 4. põlvkonna kaugkütet. See on nišilahendus, mida saab rakendada väga spetsiifilistes tingimustes. Lisateavet selle kohta leiab meie lõpparuandes ja teaduslikes artiklites. Samuti plaanime korraldada eraldi töötuba Eesti huvigruppidele.
Teine meie projekt, milles lisaks meile osalevad kolleegid Lätist, Rootsist ja Norrast, uurib raskesti ligipääsetavate tarbijate, sealhulgas energiatarbijate teemat, kes ei ole motiveeritud vähendama oma energiatarbimist ega tõstma oma eluruumide energiatõhusust. Sel puhul saame jagada Eesti positiivset kogemust. Selles projektis aitas meid info kogumisel palju Korteriühistute Liit.
Te olete soojusenergeetika valdkonnas tegutsenud üle 20 aasta. Kuidas on valdkond selle aja jooksul muutunud ning millised on järgmise 10 aasta suunad?
Eestisse kolisin 2009. aastal, kui esimesed suured koostootmisjaamad Tallinnas ja teistes linnades alles alustasid. Toona oli taastuvelektri osakaal väga väike, praegu aga 30% . Tänu KIK-i rahastatud projektidele ning soojusvõrguettevõtjate, aga ka ühistute aktiivsele tööle on suurenenud taastuvenergia osakaal ka kaugküttes. Järgmise 10 aasta jooksul loodan, et suurte soojuspumpadega hakatakse kasutama rohkem kütusevabu allikaid ning soojusvarustuse optimeerimiseks võetakse kasutusele akumulatsioonipaagid.
Millisena näete enda tulevikku selles valdkonnas? Kas jääte teadustöö juurde?
Asusin äsja tenuuri ametikohale ja see kohustab mind vähemalt järgmised 5 aastat aktiivselt teadustegevusega tegelema. Hetkel arendame mitmeid projekte, nagu kolmetasandilised kaskaadid kaugküttes, soojusvarustuse elektrifitseerimine, suured pumbad kaugkütteks- ja jahutuseks, lisaks veel muud teemad. See eeldab meie teadusrühma laiendamist ja see on lähiajal plaanis.
Hetkel on Eestis ja ka mujal väga suur inseneride puudus. Miks see Teie arvates nii on ning kuidas Teie arvates saaks rohkem noori inseneeriasse tuua? Miks peaksid noored valima karjääri näiteks soojusenergeetikas?
Nüüd, võrreldes 20 aasta taguse ajaga, on insener muutumas järjest mainekamaks elukutseks. Võib-olla on inseneriks õppimisel üheks raskuseks see, et juba esimesel aastal on vaja eriala valida. Eriala määramise hõlbustamiseks on vaja laiendada koostööd koolide ja ülikoolidega, aga ka insenerifirmadega. Väga oluline on ka inseneri kuvand ühiskonnas ning ma arvan, et Eesti Inseneride Liit teeb suure töö inseneriteaduse täiustamiseks ja populariseerimiseks Eestis ning soovin neile selles edu.
Jörg-Kristjan Välb on 28aastane Jõgeva juurtega autotehnika insener, kelle tee on läbi Soome ja Inglismaa toonud tagasi Eestisse Milrem Robotics’isse, kus just alustas oma viiendat aastat simulatsiooni insenerina. Milrem Robotics on Eesti kaitsetööstusettevõte, mis keskendub mehitamata maismaasõidukite tootmisele ja sõjandusrobootika lahendustele. Uurisime, kuidas Jörg Kristjani inseneeriasse ja Milremisse jõudis, milline on tema töö ning miks soovitab tema kõigil just insenerikraadi taskusse pista.
Kust te pärit olete ning millises koolis käisite?
Ma sündisin 1994. aastal Jõgeval ning olen elanud enamuse elust Tartus ning natuke Soomes ja Inglismaal. Praegu elan Tallinnas. Lõpetasin 2010. aastal Tartu Kesklinna Kooli põhikooli ja Tartu Kutsehariduskeskuse (uue nimega Tartu Rakenduslik Kolledž) autotehniku erialal 2015. aastal. Pärast kutsekeskhariduse omandamist õppisin Inglismaal Coventry ülikoolis autoinseneeriat (BEng Automotive Engineering) aastatel 2015-2018.
Milline õpilane koolis olite?
Õppisin nagu keskmine koolipoiss, kellel oli osade ainete vastu suurem huvi kui teiste. Olin üldiselt nelja-viieline, viimastel põhikooli aastatel ka mõnede kolmedega. Kutsekoolis õpingute alustamine andis õpitulemustele uue tõuke, kuna leidsin, et tegin õige erialalise valiku tänu millele, oli motivatsioon kõrge ning hinded paranesid. Pidasin ka klassivanema rolli ning 2013. aastal valiti mind Soome vahetusõpilaseks Erasmuse stipendiumiga praktikale ühte Soome suurimasse autoesindusesse. Ülikooli ajaks oli mulle juba täiesti selge, kui tähtis on õppimine ning kui oluline on insenerile õppida matemaatikat ja füüsikat juba varasemalt tugevama põhja saavutamiseks.
Millised ained olid Teile kergemad, millistes pidite rohkem pingutama?
Kergemad ained olid loodusained ja keeled. Millegipärast oli põhikooli lõpus matemaatikaga raske ning kui ma oleks vaid teadnud, kui oluliseks see mu elus saab, oleksin kindlasti rohkem pingutanud. Toona ma veel autoinseneriks saamise peale ei mõelnud, kuigi autode vastu on huvi mul alati eksisteerinud. Kunagi ei ole liiga hilja, kaasa arvatud ülikoolis, nõrgemate ainete osas järjepeale saada.
Mida vanemaks olen saanud seda rohkem on mind hakanud huvitama ained, mis toona tundusid rasked ja võib-olla isegi tüütud, nagu füüsika, matemaatika ja ajalugu. Minu tugevusteks põhi- ja kutsekoolis olid siiski keeled, eriti inglise keel. Suhtumine õppimisse on oluliselt muutunud võrreldes teismeeaga, kui motivatsioon oli madal ja ei teadnud, mida tulevikult tahta.
Kas Teil on mõni lapsepõlvemälestus seoses inseneeria valdkonnaga või esimese leiutise/projektiga, mis on eredalt meelde jäänud?
Minu lapsepõlv ei möödunud garaažis raadioid või autosid lahti lammutades, vaid pigem pakkusid mulle huvi arvutid, keeled ja ka astronoomia. Lisaks kodulehtede ja foorumite tegemisele, olen lapsena ka arvuteid komplekteerinud ja varuosasid välja vahetanud. Olin meie kodu IT-admin, kes tegeles kõiksuguste IT ja elektroonika probleemide lahendamistega. Astronoomia nagu ka inseneeria on tugevalt seotud füüsika, keemia ja matemaatikaga, seega on lihtne näha, miks lisaks inseneeriale mind see huvitab. Samuti pakkus mulle huvi ajalugu, eriti 20. sajandi algus, esimene ja teine maailmasõda ning seal kasutatav sõjatehnika.
Esimesed inseneeriaga seotud projektid said alguse alles ülikoolis, kus üks esimesi väljakutseid oli puitkiudplaadist minisilla ehitamine. Sild kaalus 22 grammi ja suutis kanda 8 kilo, mis kujunes tolles grupis kõige vastupidavamaks sillaks. Kindlasti jättis sügava mulje ka 2017. aasta kevade lõpp, mil sain võimaluse Rootsis osaleda Koenigsegg Agera RS hüperauto ehitamisel Koenigseggi tehases Ängelholmis. Toona oli tegemist maailma kõige kiirema seeriatoodangu autoga (447 km/h).
Olete õppinud autotehniku eriala nii Tartu Kutsehariduskeskuses kui ka Coventry Ülikoolis Inglismaal. Kuidas jõudsite just autotehnika erialale?
Autod on huvitanud mind terve elu ning seega tundus autotehniku eriala hea valikuna. Lisaks oli Tartu KHK siiski üks parimaid kutsekoole Eestis. Õppisin enne kutsekooli minemist lühikest aega gümnaasiumis, kuid üsna pea sain aru, et tahan siiski eriala omandada ja keskenduda ainetele, mis mind tõeliselt huvitavad. Kutsekoolis õppides muutusid mu ambitsioonid ka suuremaks ning unistus Inglismaal õppimisest süvenes. Autosid remontides mõtlesin tihti, kuidas ja kes neid autosid arendanud ja tootnud on – oleks päris vahva olla nende inimeste kingades.
Autoinseneeria tundus loogiline järgmine samm peale autotehniku hariduse omandamist. Nimelt on autode detaile arendades oluline, kui lihtsasti on neid võimalik hooldada ja remontida nende elutsükli ajal, mistõttu leidsin, et minu teadmistest ja oskustest võiks kasu olla. Lisaks tundsin, et mu inglise keele tase oli kõrge ja seega sobilik välismaal õppimiseks.
Kas Te teadsite kohe peale lõpetamist, mida teha tahate?
Peale kutsekooli lõpetamist 2015. aasta veebruaris oli mul selge eesmärk jätkata õpingutega Inglismaa ülikoolis, kuna autotehniku tööd ei soovinud ma terve elu teha. Tung välismaale minna algas 2012. aastal ühest Austria reisist, kus veetsin nädala vahetusõpilasena aktiivse elustiili programmi raames. Poolteist aastat hiljem viibisin Soomes praktikal ning hiljemgi tegin ülejäänud kooliga seotud praktikad Soomes, samas ettevõttes.
Pärast ülikooli lõpetamist oli algselt soov kandideerida mõnda motospordi meeskonda või suure jõudlusega (high performance) mootorite või tehnoloogiatega seotud ettevõttesse. Inglismaal elades oleks selliseid võimalusi tõenäoliselt tekkinud, aga kuna mul olid perekondlikud sidemed nii Eestis kui Soomes, ei tundunud Inglismaal elamine nii ahvatlevana. Seega hakkasin uurima, mis võimalused on Eestis ja Soomes, ning laiendasin enda otsingukriteeriume ka põllumajandustööstusesse ja robootikasse.
Milline nägi välja õpe Coventry Ülikoolis?
Bakalaureuseõpe kestis 3 aastat üllatavalt pikkade vaheaegadega. Loengud algasid tavaliselt oktoobri alguses ning mai kuus sai õppeaasta läbi. Õpe koosnes loengutest ja seminaridest ning palju oli ka praktilisi ülesandeid. Enamuses ainetes oli erinevaid kursusetöid nii grupis kui individuaalselt ning ka eksam.
Esimese õppeaasta ained olid üldinseneeriaga seotud ehk füüsika ja matemaatika valdkonnast. Teisest aastast muutusid ained eriala spetsiifilisemateks. Autoinseneeria (Automotive Engineering) õppekava sarnanes suuresti mehaanikainseneeria (Mechanical Engineering) ja motospordiinseneeria õppekavale (Motorsport Engineering). Elektriõpetust oli meil pigem vähe (võrreldes Eestis õpitava mehhatroonika erialaga) ja keskenduti põhiliselt mehaanikale, materjalidele, disainimisele, tootmisele ja testimisele. Õppisime kasutama erinevaid CAD ja CAM tarkvarasid ning palju oli ka laboritunde, sh ülikooli oma Mercedes AMG Petronas tuuletunnelis ning vedrustus- ja mootoristendis. Lisaks leidus hulganisti freespinke, 3D printereid jpm. Samuti sai võtta erinevate valdkondade valikaineid.
Lisaks autoinseneeriale sai ülikoolis õppida lennundusinseneeriat, mida näitlikustas meile laboris seisev täismõõdus Harrier T4 Jet lennuk. Seega võimalused laboritundideks olid laiapõhjalised. Inseneeria ülikoolihoone, kus toimusid enamus loengud ja workshopid, oli äsjavalminud ja modernne. Kuivõrd kampus oli üpris suur, toimusid loengud vahel ka teistes hoonetes.
Kas ja milliseid hirme Teil sellele erialale ning nendesse koolidesse astudes oli ning mida Te tagasivaates endale nende kohta ütleksite?
Välismaale õppima minemisel oli peamiseks hirmuks rahaline kindlustatus, võimalust õpingud pooleli jätta või läbi kukkuda, ei olnud. Tõenäoliselt aitas keeruline olukord mul võidukalt lõpuni pingutada, teades, et tagasiteed ei ole. Eestis õppides ja raskutesse sattudes ei oleks mul olnud võib-olla nii suurt motivatsiooni jätkata.
Millised karjäärivõimalused on autotehnika inseneridel?
Kindlasti ei jookse ükski inseneeriakraad mööda külge maha. Isegi, kui sa oled spetsialiseerunud näiteks autoinseneriks, võid sa siiski erinevates ettevõtetes saada tööd projektijuhina, müügiinsenerina, mehaanikainsenerina, elektriinsenerina või isegi tarkvaraarendajana (programmeerimist vabal ajal juurde õppides).
Inseneeriateadus põhineb füüsikal, keemial ja matemaatikal ning paljud valdkonnad (ehitus-, tootmis, autondusettevõtted jne) kattuvad oma tööülesannete poolest – disain, tootmine, testimine. Samuti on olemas testinseneri ja dokumentatsiooniinseneri positsioonid, kui sul on huvi testimise vastu ning oled virk raporteid kirjutama. Eestis avaneb eelmainitud töökohti järjest enam. Inglise keel peab kindlasti heal tasemel olema, sellesse tasub panustada.
Kuidas jõudsite Milremisse?
Aastal 2018 aprillis, kui olin lõpetamas ülikooli, lugesin uudistest, et Milrem Robotics otsib endale insenere mehitamata maismaasõidukite arendamiseks. Tol ajal olin hakanud otsima tööd nii Soomest kui Eestist. Milrem tundus kõikidest töökohtadest kõige ahvatlevam ja mulle oli tähtis, et õpitud eriala kattuks ka tööga (eelkõige olin huvitatud autodest). Kandideerimiseks saatsin enda CV, motivatsioonikirja ja soovituse eelmisest töökohast, mille olin saanud Soomes automehaanikuna töötades. Juba järgmisel päeval saadeti mulle Milremist kutse vestlusele. Töövestlus oli meeldiv ning paar nädalat hiljem saingi positiivse vastuse. Tööga alustasin juuli alguses vahetult enne ülikooli lõpuaktust ja meie Milremi kollektiivis oli sel ajal umbes 30-40 inimest.
Eestisse ja Tallinnasse kolimise osas olin algselt pisut skeptiline, kuna olin juba välismaa eluga harjunud ja Tallinnat tundsin vähe, kuid leidsin, et Milremiga liitumine annaks hea võimaluse saada töökogemust väga huvitavate ja keeruliste masinate arenduses. Lisaks meenutasid mehitamata sõidukid piisavalt minu neljarattalisi sõpru, tänu millele saaksin rakendada oma erialaseid teadmisi autoinseneeria valdkonnast.
Milline on Teie roll selles ettevõttes ning kuidas näeb välja simulatsiooni inseneri töö?
Simulatsiooniinseneri töö on kasutades erinevaid tarkvarasid arvutiga päriselus esinevaid olukordi simuleerida ning võimalusel neid mudeleid päriselus sooritatud testidega valideerida. Sõltuvalt sellest, mida simuleerida tahetakse, kasutatakse erinevaid matemaatilisi mudeleid. Masinaehituses on tähtis uurida näiteks materjalide ja detailide vastupidavust ning käitumist nende töörežiimis esinevate koormuste all.
Minu töö Milremis hõlmab terve sõiduki vaatlemist erinevatel maastikel, takistustel, kalletel jne. Masinamudelit juhitakse kontroll-loogika abil soovitud stsenaariumis ning arvutatakse väga lühikeste ajasammudega jõudusid ja kiirendusi erinevates mudelikomponentides, näiteks vedrustuses, ratastes ja tähikus. Selle info abil saavad näiteks mehaanikainsenerid sisendit, mis jõud esinevad nende arendatavates alamsüsteemides erinevates dünaamilistes stsenaariumites, näiteks masinaga pööramisel, kiirendamisel-pidurdamisel, takistustest ülesõidul jne.
Lisaks on võimalik anda mehitamata maismaasõiduki operaatorile informatsiooni takistuste ületamisel potentsiaalsete ohtude või läbitavuse kohta. Simulatsiooniinseneril on teada kõik vajalikud andmed masina füüsikaliste parameetrite kohta, mille abil tehakse päris masinast digitaalne koopia.
Millised on Teie töö kõige põnevamad väljakutsed?
Eelkõige tooks ma välja erinevate alamsüsteemide või masinate konfiguratsioonide testimise ja võrdlemise. Näiteks, kui masina arendusfaasis mehaanikainsener disainib teatud kinemaatika ja jäikusega vedrustuse, siis seda saab minu tehtavates simulatsioonides järgi katsetada. Seejärel selgitame üheskoos välja konfiguratsiooni head ja vead erinevates stsenaariumites ning vajadusel viib mehaanikainsener sisse disainimuudatused. Lisaks on põnev uurida päriselus tehtavate testide tulemusi ning neid simulatsiooniga võrrelda – nii on võimalik välja selgitada simulatsiooni täpsus. Dokumentatsioon ja testide korratavus on samuti äärmiselt tähtsad samade simulatsioonide kordamise vältimiseks ning et tulemused oleksid lihtsasti leitavad ja võrreldavad.
Kas selle nelja aasta jooksul on olnud mõni projekt, mille üle Te eriti uhkust tunnete?
Absoluutselt! Kõik projektid on olnud väljakutseid pakkuvad ja põnevad ning tahaks kindlasti mainida meie 12-tonnise robotlahingmasina Type-X arenduse, mille prototüübi arendamine osutus algfaasis väga väljakutsuvaks, kuid tegime ära ja veel hästi. Nägin oma silmadega Type-X esimesi sõidetud meetreid ja olin äärmiselt vaimustuses sellest, mida suutsime kogu meeskonnaga ära teha. Minu roll selles projektis oli Type-X dünaamiliste simulatsioonide tegemine erinevates sõidutingimustes, mis oli sisendinfoks teistele inseneridele ning tänu sellele projektile õppisin palju nii simulatsioonidest kui ka roomiksõidukitest.
Milrem Robotics keskendub mehitamata maismaasõidukite tootmisele ja sõjandusrobootika lahendustele. Kui suur osakaal on praegu riigikaitses sõjandusrobootikal ning milline on see näiteks 10 aasta pärast? Millised on hetkel kaitsetööstuse suunad? Kas ja kui palju mõjutab tulevikus sõjandusrobootika areng ajateenistust ja seal omandatavaid oskusi?
Hetkel kasutavad kaitseväed enamjaolt vaid pommiroboteid, mille ülesanne on lõhkekehade kahjutuks tegemine. Lisaks kasutatakse väga palju mehitamata õhusõidukeid. Kümne aasta pärast on Milremi toodetava THeMISe sarnased robotid aga üksuste loomulik osa: nad kannavad sõdurite varustust, aitavad relvastatult missioone läbi viia ning teevad seda enam-vähem autonoomselt. Päästikule vajutamine jääb kindlasti sõduri teha, ent punktist-punkti liikumine toimub iseseisvalt.
Kuidas tasakaalustate töö ja eraelu ehk kuidas end maha laete?
Kuna kontoritöö on istuv töö ja see pole just inimesele kõige loomulikum asend, proovin palju liikuda. Näiteks sõidan rattaga tööle või käin metsas jalutamas. Mulle meeldib perega ja sõpradega aega veeta, üritan võimalusel ka reisida. Samuti meeldib enda auto kallal nokitseda ning kui aega üle jääb, siis mõnda arvutimängu mängida.
Millised on ühe hea inseneri omadused? Miks peaksid noored valima karjääri inseneeria valdkonnas?
Olenevalt tööülesannetest on teatud positsioonidel füüsika tundmine väga tähtis. Ühtlasi peab olema keeleliselt tugev. Loogiline mõtlemine, erinevate tarkvarade kasutamise oskus ning tootmistehnoloogiate tundmine on samuti olulised. Kindlasti tuleb osata teha tööd meeskonnas, sest üks inimene ei suuda hallata mitmeid omavahel ühilduvaid alamsüsteeme. Seetõttu on oluline hea suhtlemisoskus ja tugev inglise keel. Muuhulgas on vajalik avatud, kastist välja mõtlemine ja täpsus. Tegemist on väga multidistsplinaarse erialaga, mille abil on suurepärane võimalus parandada maailma läbi oma oskuste ja teadmiste. Lisaks pakub iga päev väga palju arenguvõimalusi ja põnevaid väljakutseid ning sa oled pidevalt ümbritsetud tarkade inimestega, kellelt on palju õppida.