Embach Ehitus OÜ sõlmis Eesti Inseneride Liiduga (EIL) kolmeaastase partnerluslepingu, mis võimaldab Eesti Inseneride Liidul veelgi tõhusamalt tegeleda inseneride järelkasvu probleemiga. Kokku investeerib Embach Ehitus OÜ EILi järelkasvu tegevustesse 15 000 eurot.

“Inseneride puudus on jätkuvalt põletav teema ning väga aktuaalne ka ehitussektoris, kus on suur puudus nii tehnilistest spetsialistidest kui ka oskustöölistest. See on probleem, mis vajab pidevat tähelepanu ja aktiivset tegelemist. Tänu Embachi Ehitus OÜ partnerlusele saame me realiseerida veel mitmed olulised STEAM-õpet ja inseneeria valdkonda populariseerivad tegevused nagu näiteks STE(A)M päeva üle-eestilise tähistamise toetamiseks vajalike materjalide loomine, inseneeria-alase võistlussarja ning palju muid tegevusi meie järelkasvu tagamiseks välja töötatud tegevuskavast. Meil on äärmiselt hea meel, et Embach soovib ka ise mitmes tegevuses kaasa lüüa. Mida lähemal ettevõtted noortele on, seda praktilisem on meie tegevuste väljund ning seda suurema tõenäosusega noored end tulevikus ka nendes ettevõtetes töötamas näevad,“ sõnas Eesti Inseneride Liidu inseneride järelkasvu strateegia projektijuht Kristi Kuusemets.

Embach Ehitus OÜ on 51 töötajaga ettevõte, kelle põhitegevusalaks on projekteerimis- ja ehitustööde juhtimine peatöövõtjana. Nad on tegutsenud Eesti ehitusmaastikul 7 aastat ning selle aja jooksul juhtinud erinvaid projekte nagu uusarendused, tööstushooned, koolid ning terviseasutused. Ettevõte on oma väärtustena välja toonud inseneritarkuse ning inimesed, kes ettevõttes töötavad. 2022. aastal Äripäevale antud intervjuus tõi Embachi juhatuse liige Andres Salusaar välja, et parimad töötajad kasvavad ettevõtte sees, mistõttu on oluline, et nad ühineksid meeskonnaga juba noorena. Embach Ehituse ja nende projektidega saab tutvuda nende kodulehel. 

Eelmisel aasta novembris kuulutas Eesti Inseneride Liit (EIL) koostöös Insplayga, kes on STE(A)M–õppe (Eesti keeles MATIK-õppe) ja õppevahendite maaletooja ja müüa ning pikaaegne õpetajate koolitaja, STE(A)M (MATIK) päeva tähistamiseks noortele välja ehitust ja robootikat ühendava väljakutse. STE(A)M käsitleb teaduse (Science), tehnoloogia (Tech), inseneeria (Engineering), kunsti (Art) ja matemaatika (Math) lõimitud õpet. Selle eesmärgiks on arendada kriitilist ja tehnilist mõtlemist, probleemide loovat lahendamist ja meeskonnatöö oskust ning selle populariseerimine on inseneride järelkasvu seisukohalt äärmiselt oluline. Statistika näitab, et noorte huvi reaalainete vastu hakkab põhikooli II astmes vähenema  ning on madalaim kolmandas astmes, kuid taolised võistlused on väga hea viis, kuidas mänguliselt reaalteaduste ja tehnika huvi uuesti sütitada.

Ülesanded

MATIK päeva puhul korraldatud väljakutses pidid noored projekteerima ja ehitama elementmaja ning programmeerima roboti selle nelja sõiduga kohale viima. Siinkohal suur tänu EIL liikmele Eesti Ehitusinseneride Liidule, kes oli ülesannete loomisel ehitusliku poole nõustaja. Väljakutse ülesanded esitati kolmes raskusastmes. Algtasemel, mis oli mõeldud lasteaia lastele, olid lastel täielikult vabad käed, kuid nii kesktasemel (1.-4. klass) kui ka edasijõudnutel (5.-12. klass) tuli juba maja projekteerimisel ja ehitamisel arvestada ettekirjutuste ja kliendi soovidega. Neile olid esitatud ka lisatingimused, mille täitmisel oli võimalik noppida lisapunkte. Roboti programmeerimisel tuli lähtuda etteantud kaardist ja sõitude arvust ning arvestada lasti raskusega. Võistlusele laekunud töödes oli näha väga palju loomingulisust, nutikaid probleemilahendusi, tugevat meeskonnatööd ja pühendumust ning õpetajate sõnul nautisid lapsed protsessi ka keerulisematel hetkedel.

Tagasisides kiitsid meeskondade juhendajad ja õpetajad EILi ja Insplay koostöös valminud väljakutset tuues välja, et püstitatud ülesanded toetasid mängulist ja uudishimu tekitavat õppimist ning võimaldasid arendada koostööd, loovust, probleemide lahendamist, kriitilist mõtlemist ja ka programmeerimist. Siin kohal suur aitäh kõikidele õpetajatele ja juhendajatele, kelle panus nii selles väljakutses kui ka inseneride järelkasvu laiemalt on hindamatu.

Võitjad

Konkursile laekus kokku 60 tööd lasteaedadest, koolidest, huvikoolidest ja -ringidest üle kogu Eesti. Algtaseme seast, kuhu laekus 42 tööd, valiti parimaks Tallinna Rõõmupesa Lasteaia Rõõmusärade rühm, kelle töö on nähtav siin. Kesktasemel laekus 15 tööd ning parimaks osutus Tallinna Lasnamäe Põhikooli 1a ja 1b klassi meeskond Tuleviku Ehitajad. Edasijõudnute tasemel laekus 4 väga tugevat tööd, millest parimat valida oli väga keeruline. Seekord võitis taseme peaauhinna Pärnu Mai Kooli meeskond R0b0P0isid 2, kelle töö ja teekonnaga saab tutvuda siin. Iga taseme võitjad said auhinnaks Intelino nutirongi koos lisadega ja Öun Drinks karastusjooke.

Veel jagati viis eriauhinda, mille olid välja pannud TalTechi Tehnoloogiakool, Rakett 69 Teadusstuudio, mobiilne tehnoloogiaklass Merkuur, Insplay ning Öun Drinks OÜ. Omanimelise eriauhinna pani välja Eesti Puitmajaliit, kes pärjas oma lemmikut 200€ Insplay kinkekaardiga. Täpsem info toimunud võistluse ülesannete ja võitjate kohta on leitav siin.

Meil on äärmiselt hea meel, et nii palju meeskondi võistlusel osales ning sellesse väljakutsesse palju aega ja energiat panustas. Loodame, et järgmisel väljakutsel on neid veelgi rohkem.

 

Võistluse toetajad:

Talvisel koolivaheajal korraldati tüdrukutele Tallinna Tehnikaülikooli kampuses energeetika laager, mille eesmärgiks oli inspireerida ja tutvustada tüdrukutele inseneeriat ja tublisid naisinsenere. Laager oli osalejatele tasuta ning sellest võttis osa 315 tüdrukut vanuses 7-18 aastat.

Kuivõrd laagris osalenute vanus ulatus seitsmest 18. eluaastani, olid ka tegevused erineva keerukusega. Nooremad (7-10), keda oli huviliste seas kõige rohkem, valmistasid kuuma- ja külmakotte, tulepüsivat slaimi ja palju muud. Vanemad pidid kokku panema töötava tuulegeneraatori. Lisaks õppisid nad vesinikku tootma, mida kasutati väikese sõiduauto kütusena. Nii teoreetilised kui ka praktilised tunnid viisid läbi energiatehnoloogia ja elektroenergeetika tudengid, keda vajadusel juhendasid ja abistasid Tehnikaülikooli lektorid ja teadurid. Töö toimus eesti ja vene keeles. Vene emakeelega tüdrukud, kes kuigivõrd eesti keelt oskasid, integreeriti eestikeelsetesse rühmadesse. Venekeelsetes rühmades oli ka Ukraina lapsi.

Laagri raames esines 17 külalislektorit-naisesinejat – Euroopa Komisjoni energeetikavolinik Kadri Simson, kultuuriminister Piret Hartman ja silmapaistvad naisinsenerid, m.h. ka Hollandist tulnud meretuuleparkide insener Andreea Bela.
Vanemate hinnangul jäid lapsed üritusega väga rahule. „Tütar tuli koju vaimustunult, uute teadmiste ja tuttavatega,“ lausus Sofia ema Anna. „Imetore algatus! Ootame juba innukalt infot suvel toimuva laagri kohta. Tänud meeskonnale ja jõudu tegutsemisel!“ lisas Mirteli ema Maris.
Carmeni ja Emma ema Kaidi sõnul meeldisid tüdrukutele erinevad katsed, samuti õppisid nad malet mängima. „Lapsed pääsesid esimest korda elus TalTechi, nüüd plaanivad nad juba siia õppima tulla,“ lausus Kaidi.

Enerhacki meeskond korraldas Tallinna Tehnikaülikoolis koolinoortele energeetikalaagri ka 2021. aasta suvel – siis võttis sellest osa ligi 1500 last.

Veebilehel on üleval täpsem info laagri kohta: https://enerhack.camp/2023
Laager oli osalejatele tasuta tänu toetajatele ja partneritele: Briti Nõukogu Eesti esindus, Tallinna Tehnikaülikooli Energiatehnoloogia Instituut, Utilitas, Eesti Energia, Adven, Alexela, Filter, Grundfos, Tamult, Napal, Energiapartner, Energex Energy Experts, Elteks Ehitus, Termopilt, Nomine Consult, Eesti Soojustehnikainseneride Selts ja HeatConsult.
Seekordse laagri korraldamist vedas eest meie liidu president Igor Krupenski.

Eesti Inseneride Liidu jõulupeol (09.12.22) tähistati 100+1 aasta möödumist EILi eelkäija Eesti Inseneride Ühingu asutamisest ning anti juba 22. korda üle aasta inseneri ja aasta tehnikaüliõpilase tiitlid. Sel aastal pälvis EILi aasta inseneri tiitli Tartu Ülikooli observatooriumi juhtivinsener Viljo Allik ning aasta tehnikaüliõpilase tiitli Tallinna Tehnikaülikooli elektroonika ja mehhatroonika bakalaureuse õppekaval õppiv Artur Lavrov.

Aasta insener 2022

Eesti Inseneride Liidu asepresident Enn Kerner Viljo Allikust: “Eesti Inseneride Liidu juhatuse liikmena tunnustan insener Viljo Alliku saavutusi Eesti kosmoseriigi tutvustajana ja saadikuna. Meil on vähe insenere, kelle saavutusi on tunnustanud Euroopa Kosmoseagentuur ning sellest lähtuvalt on insener Viljo Allik õige valik Eesti Inseneride Liidu aasta inseneri tiitlile.”

Viljo Allik on raadioside insener, kes on töötanud Tartu Observatooriumis aastast 2010 esmalt teadurina, seejärel (alates 2013) juhtivinsenerina ja jätkas Tartu Ülikooli Tartu observatooriumis 2018. aastast juhtivinsenerina. Ta on Raadioamatööride Liidu liige, Eesti Akrediteerimiskeskuse erialaekspert ning oli esimene gigahertside lainealade kasutuselevõtja Eestis. Samuti on tal pikaaegne kogemus kosmosesektori (ja mitte ainult) ettevõtete teadusmahukate teenuste ja toodete väljaarendamises kui ka nõustamises. 2019. aastal päästis Viljo Allik 1,75 miljonit eurot maksva Euroopa Kosmoseagentuuri tudengisatelliidi ESEO kosmoseprügi saatusest. 2010.aastast juhendab Allik tudengisatelliitide ESTCube – 1 ja ESTCube – 2 arendustööd elektroonika ja telekommunikatsiooni valdkonnas. Lisaks panustab aasta insener aktiivselt inseneride järelkasvu ja inseneeria üldharidusse toomisesse. Viljo on juhendanud arvukalt kooliõpilaste uurimis- kui ka kraaditöid ning olnud üle 10 aasta Tartu observatooriumi Teadusmaleva juhendaja.

Aasta tehnikaüliõpilane 2022

Eesti Inseneride Liidu president Igor Krupenski Artur Lavrovist: “Eesti Inseneride Liidu presidendina näen, et Artur Lavrov on väga sihikindel ja uudishimulik noor insener. Ta on kõrgelt hinnatud nii elektroenergeetika valdkonna professorite kui ka tudengiorganisatsioonide poolt. Ta töötab juba õpingute ajal insenerina ABB AS-s kus, saab rakendada oma teadmiseid ja oskuseid.”

Artur Lavrov on lõpetanud 2018. aastal Kadrioru Saksa Gümnaasiumi ning õpib hetkel Tallinna Tehnikaülikooli Elektroenergeetika ja mehhatroonika 3. kursusel. Ta osaleb aktiivselt Inseneriteaduskonna Üliõpilaskogu tegemistes ja viib läbi Taltechi Elektroenergeetika ja Mehhatroonika Instituudi töötubasid. Lisaks sellele on ta ESNi (Erasmus Student Network) Tallinna vabatahtlik ning EYE (European Young Engineers) koordinaator. Artur on EYE 2023 sügiskonverentsi peakorraldaja. Sellel õppeaastal omandas Artur Lean Six Sigma valge vöö ja pingutab usinal kollase vöö kallal.

Seoses ulatusliku inseneride puudusega Eestis on Eesti Inseneride Liit välja töötanud pikaajalise inseneride järelkasvu strateegia, mille realiseerimisele otsustas õla alla panna ka RAMM Ehitus, kes otsustas investeerida EILi inseneride järelkasvu tegevustesse kokku 10 500 eurot.

Viimase OSKA uuringu [1] kohaselt on lähi kümnendil Eestis puudu 2/3 inseneridest ning praeguse seisuga katavad ülikoolilõpetajad vaid 1/3. Sarnaselt töötlevale tööstusele on ka ehitussektoris inseneride puudus väga teravalt tunda. Kuigi 2022. aastal oli Tallinna Tehnikaülikoolis (TTÜ) I astme kõrghariduse valikul Ehitiste projekteerimine ning ehitusjuhtimine populaarsuselt teine eriala, kuhu hetkel on lubanud õppima asuda 128 üliõpilast [2], siis isegi koos TTÜ teiste ehitusvaldkonna erialade ja Tallinna Tehnikakõrgkooli sisseastujatega [3] ei kata see vajaminevate inseneride ja spetsialistide arvu, seda enam, et kõik sisseastujad ei lõpeta. [4]

“Hetkel ei ole noortel selget pilti, mida inseneri elukutse tähendab ning milliseid võimalusi inseneeria ja tehnoloogia valdkonnad endas kätkevad. Süstemaatiline ja mitmekülgne kokkupuude inseneeriaga varajasest east nii formaalses, mitteformaalses kui ka informaalses õppes toetab haridustee jätkamist selle valdkonna erialadega. Teadlik erialavalik toetab mõtestatud õpet, mis omakorda loob eelduse lõpetajate arvukuse tõusuks. Seepärast oleme oma esimese nelja aasta tegevuste peamiseks suunaks võtnud noorte teadlikkuse tõstmise ning üldhariduskoolides MATIK õppe sisseseadmise toetamise” räägib inseneride järelkasvu strateegia projektijuht Kristi Kuusemets.

RAMM Ehituse juhatuse liikme Priit Raua sõnul on tegemist igati tervitatud ettevõtmisega, mistõttu on ettevõte otsustanud Eesti Inseneride Liidu inseneride järelkasvu strateegia tegevustele kaasa aidata. Juulis sõlmiti partnerlusleping, mis esialgu kestab kolm aastat. 15aastase kogemusega RAMM ehituse jaoks on hea meeskond oluline väärtus, millesse tuleb panustada. [5]

Anna Volkova on veetnud üle kahekümne aasta uurides soojusenergeetika valdkonda ning panustades oma teadustööga selle arengusse. Sellest 13 aastat on ta seda teinud Eestis. Selle aasta maist on Anna Tallinna Tehnikaülikooli Energeetika Instituudis kaasprofessor. Uurisime Annalt, kuidas ta sotsiaalteadustest soojusenergeetika juurde jõudis, milliste huvitavate projektidega ta praegu seotud on ning miks tema arust peaksid noored valima inseneeria eriala.

 

Kust olete pärit ning millises koolis käisite?

Olen sündinud Riias ja õppinud inglise keele kallakuga koolis, Riia 34. keskkoolis (Pardaugavas, botaanikaaia lähedal). Ise elasin Riia eeslinnas ja pidin iga päev mitme transpordiga kooli sõitma. Ma pole kunagi olnud viieline tüdruk. Õppida tuli päris palju ja ei saa öelda, et head hinded oleksid tulnud ilma raskusteta, aga üldiselt mulle õppimine meeldis. Pärast 9. klassi oli meil võimalus õppeaineid valida ja kui enamus klassikaaslasi valis majanduse ja prantsuse keele, siis valisin mina keemia, füüsika, geograafia ja bioloogia. Sellest tulenevalt oli minu ajakava selline, et tunnid algasid kell 7:30 (null tund) ja lõppesid pärast 16:00 ning päeva jooksul olid vahepeal pikad pausid. Mul vedas väga oma füüsikaõpetaja Marina Malajaga. Temalt oli väga raske head hinnet saada, kuid ta teadis tõesti, kuidas materjali hästi lahti seletada ja inspireerida.

 

Kas Teil on mõni lapsepõlvemälestus seoses inseneeria valdkonnaga või esimese leiutise/projektiga, mis on eredalt meelde jäänud?

Varem oli ehitusobjektidele vaba pääs ja meie kõrvale ehitati palju maju. Suure mõnuga mängisime me sõbrannadega ema-tütreid, teatrit jne, kasutades ehtsaid ehitusmaterjale. Ja seda kõike ilma aiata viienda korruse tasandil. Jumal tänatud, et õnnetusi ei juhtunud!

Minu isa on ehitusinsener (metallkonstruktsioonide jaoks) ja minu varaseimad mälestused lapsepõlvest on seotud joonestuslaua, pehme valge kustutuskummi, teritatud pliiatsitega. See muidugi paelus mind väga.

 

Kas ja milline oli Teie kokkupuude energeetika valdkonnaga enne ülikooli?

Erilist sided energeetikaga mul enne õppima asumist ei olnud. Minu vanavanaisa osales esimese Riia soojuselektrijaama projekteerimisel (TEC 1).

Ise elasin suurema osa lapsepõlvest Baložis (Riia eeslinnas), kus paljud elanikud olid seotud turba kaevandamisega. Lätis oli see aastaid üks peamisi soojusenergeetikas kasutatavaid kütuseid. Pikalt on arutletud, kas seda saab pidada taastuvaks või mitte. Selle tulemusena jäi turbaarendus ära ja turbarabade põlengud muutusid igasuviseks ning meie piirkonnas muutus hingamine raskeks. Seetõttu hakkasid mu vanemad Jurmalas suvilat üürima. Nüüd juba ammu elan Eestis, aga üürin samuti perega igal aastal Jurmalas suvemaja.

 

Teie esimene kraad on sotsiaalteadustes Läti Ülikoolist. Kuidas jõudsite sotsiaalteadustest soojusenergeetika doktoriks?

Mul oli raske õppesuunda valida. Üks peamisi parameetreid oli tasuta koht ülikoolis. Atestaadi järgi oleksin võinud astuda ükskõik millisele insenerierialale, aga ma tahtsin midagi moekat, prestiižset- seega püüdsin sisse astuda Läti Ülikooli majandus- ja juhtimisteaduskonda, kus oli matemaatikaeksamiga konkurss. Selle tulemusel läbisin ma raske võistluse. See õpekava oli selline, kuhu oli väga raske sisse saada, kuid kus õppida oli lihtne. Pärast intensiivset kooli lõppu, tundus esimese aasta lõpuks mulle, et saadud teadmisi on vähe. Sain aru, et isegi kui ma juhtimist õpin, siis on kaheldav, et pärast selle eriala lõpetamist mind keegi midagi juhtima võtab. Selleks, et juhtida, pead ju olema milleski vähemalt pädev.

Vaatasin Riia Tehnikaülikooli õppekavasid ja otsustasin, et Telekommunikatsiooni programm oleks minu jaoks suurepärane valik, sest siis saan töötada Tele2-s või LMT-s :). Neil aastatel, 98-99, oli suur kriis üliõpilaste vastuvõtmisega inseneriteaduskondadesse ning mitmed teaduskonnad otsustasid ühendada esmakursuslased, kes soovisid õppida elektrotehnikat, elektroonikat, telekommunikatsiooni ja arvutit. Ja siis, juba õpingute ajal, tõmbas mind selgelt rohkem energeetika. Õppejõud, kes õpetasid vooluringiteooriat, elektrimasinaid, soojusenergeetikat – see kõik osutus mulle rohkem meeldivaks. Seetõttu valisin elektriteaduse suuna, kuid tol ajal pidasin kinni rangetest põhimõtetest – millestki ei tohi loobuda ning kõik tuleb lõpuni viia. Muide, aastate jooksul ei usu ma enam, et see on alati õige. Seetõttu ei tahtnud ma Läti Ülikoolist lahkuda ja õppisin korraga kahel täiskoormusega õppekaval.

RTU oli neil aastail juba üle läinud 3+2 ssüsteemile (3 aastat bakalaureuse õpe + 2 magistriõpe) ja LU-s õpiti veel 4 aastat bakalaureuseõppes, kuid mitte nii intensiivselt. Seetõttu sain kaks ülikooli ühendada. Kõige lõbusam oli aga kahe bakalaureusetöö korraga kirjutamine. Läti Ülikoolis valisin eriala „Juhtimise ja keskkonnakaitse“. Seetõttu valisin lõpputöö teemaks katlamaja heitmete analüüsi. RTU-s võiksin seda teemat arendada, aga tänu sellele, et ülikoolid on täiesti erinevad, sain hoopis teistsuguse töö. LU-s keskenduti töö majanduslikele aspektidele, RTU-s aga projekti tehnilistele aspektidele. Pärast seda jätkasin õpinguid keskkonnakaitse magistriõppes, kus põhimõtteliselt sain mõlemas bakalaureusekavas ühendada õpingute jooksul omandatud teadmisi. Magistrantuuris õppides asusin tööle Läti Põllumajandusministeeriumis ametnikuna, kontrollides Euroopa projekte. Peagi aga soovitas RTU magistriõppekava juht prof. Dagnija Blumberga mul tulla ülikooli teadusassistendiks. Sel ajal oli teaduse rahaline seis väga ebastabiilne ja see valik sai mulle saatuslikuks. Tollal pidin lahkuma stabiilselt hea palgaga töökohalt, et saada ebaselgete väljavaadetega teadustöö. Aga mul on väga hea meel, et selle valiku tegin. Sellest tulenevalt jätkasin õpinguid doktorantuuris, kus doktoritöö teema oli seotud koostootmisjaamade võimsuse optimeerimisega.

 

Miks otsustasite oma karjääri teaduses jätkata just Tallinna Tehnikaülikoolis?

Minu karjäär RTU-s oli üsna edukas. Pärast doktoritöö kaitsmist sai minust dotsent ja vanemteadur ning oli selge, mida ja kuidas edasi teen. Aga sel hetkel otsustasime tulevase abikaasaga, kes Tallinnast pärit, abielluda ja tuli valida, millises riigis me edasi elame. Meil oli koostöö kolleegidega Tallinna Tehnikaülikoolist, nimelt Soojusenergeetika Instituudiga (praegu Energiatehnoloogia Instituut). 2009. aastal käivitati esmakordselt ka välisteadlaste Eesti teadusasutustesse meelitamise programm Mobilitas. See avas suurepärased väljavaated, mistõttu otsustasime, et meie valikuks on Eesti. Mind toetas tol hetkel väga professor Andres Siirde ja temast sai minu juhendaja järeldoktori projektis. Seega algas minu karjäär TalTechis.

 

Mis teid soojusenergeetika valdkonna juures võlub ja on Teid end pidevalt täiendamas hoidnud?

Soojusenergia on see, mis saadab meid iga päev. See on midagi, mis tundub lihtne ja loomulik, aga kui soojusenergiat napib, siis on seda väga tunda. Praegu näeme selgelt, kui arutatakse riiklikul tasandil soojusenergiaga varustatuse stabiilsuse küsimuse üle. Teaduslikust vaatenurgast on soojusvarustuse parandamiseks palju erinevaid võimalusi ja mul on hea meel, et tänu oma praegusele ametikohale saan  koos kolleegidega oma panuse anda.

 

Olete kirjutanud palju artikleid ning olete väga aktiivne ka teadustöös, millised on teie jaoks olnud seni kõige tähenduslikumad projektid?

Oma artiklites pöörame suurt tähelepanu olemasoleva soojusvarustuse üleminekule 4. põlvkonna kaugküttele ning nende hulgas on erilise tähelepanu all madalatemperatuuriliste soojusallikate kasutuselevõtt nii suurte soojuspumpade abil kui ka ilma. Väga oluline teema on ka temperatuuri alandamine võrkudes. Üheks näiteks on energiakaskaadide kasutamine: piirkondades, kus on madala-temperatuurilise küttesüsteemiga hooned, ühendatakse ühte kaugküttevõrku, mille soojus saadakse soojusvõrgu tagasivoolutorust. See võiks olla kiire ja odav tehniline lahendus, mis tooks kaasa soojuskadude vähenemise ja ka koostootmisjaamade energiatõhususe tõusu. Kuid praeguse tariifisüsteemi kohaselt on selliste projektide majanduslik kasu väga tingimuslik.  Meie uuringu tulemused avaldati ilmunud teadusartiklides  «Energy cascade connection of a low-temperature district heating network to the return line of a high-temperature district heating network» (ajakirjas Energy) ja  «Cascade sub-low temperature district heating networks in existing district heating systems» (ajakirjas Smart Energy)

 

Sel aastal olete lõpetamas ühe projektiga ning alustasite kahega. Kas Te saaksite neist lühidalt rääkida?

Meie poolt valminud projekt on seotud energiakaskaadide teemaga. Olime üks partneritest konsortsiumis, milles osalesid meie Norra ja Austria kolleegid. Tulemused avaldatakse teaduslikus artiklis. Nüüd on meie juhitav projekt lõppemas ja see räägib 5. põlvkonna kaugkütte väljavaadetest ning selles projektis osalevad teadlased kolmest Balti riigist ja Rootsist. Uurisime, milliseid potentsiaalseid soojusallikaid saaks kasutada 5. põlvkonna jaoks ning selle projekti raames koostati kaart kolme tüüpi allikatega – suured toidupoed, andmekeskused ja elektrialajaamad. Kaart on saadaval aadressil. Kuid eraldi tahaksin märkida, et 5. põlvkonna kaugküte, kus kasutatakse ülimadalaid temperatuure, ei asenda olemasolevat ega 4. põlvkonna kaugkütet. See on nišilahendus, mida saab rakendada väga spetsiifilistes tingimustes. Lisateavet selle kohta leiab meie lõpparuandes ja teaduslikes artiklites. Samuti plaanime korraldada eraldi töötuba Eesti huvigruppidele.

Teine meie projekt, milles lisaks meile osalevad kolleegid Lätist, Rootsist ja Norrast, uurib raskesti ligipääsetavate tarbijate, sealhulgas energiatarbijate teemat, kes ei ole motiveeritud vähendama oma energiatarbimist ega tõstma oma eluruumide energiatõhusust. Sel puhul saame jagada Eesti positiivset kogemust. Selles projektis aitas meid info kogumisel palju Korteriühistute Liit.

 

Te olete soojusenergeetika valdkonnas tegutsenud üle 20 aasta. Kuidas on valdkond selle aja jooksul muutunud ning millised on järgmise 10 aasta suunad?

Eestisse kolisin 2009. aastal, kui esimesed suured koostootmisjaamad Tallinnas ja teistes linnades alles alustasid. Toona oli taastuvelektri osakaal väga väike, praegu aga 30% . Tänu KIK-i rahastatud projektidele ning soojusvõrguettevõtjate, aga ka ühistute aktiivsele tööle on suurenenud taastuvenergia osakaal ka kaugküttes. Järgmise 10 aasta jooksul loodan, et suurte soojuspumpadega hakatakse kasutama rohkem kütusevabu allikaid ning soojusvarustuse optimeerimiseks võetakse kasutusele akumulatsioonipaagid.

 

Millisena näete enda tulevikku selles valdkonnas? Kas jääte teadustöö juurde?

Asusin äsja tenuuri ametikohale ja see kohustab mind vähemalt järgmised 5 aastat aktiivselt teadustegevusega tegelema. Hetkel arendame mitmeid projekte, nagu kolmetasandilised kaskaadid kaugküttes, soojusvarustuse elektrifitseerimine, suured pumbad kaugkütteks- ja jahutuseks, lisaks veel muud teemad. See eeldab meie teadusrühma laiendamist ja see on lähiajal plaanis.

 

Hetkel on Eestis ja ka mujal väga suur inseneride puudus. Miks see Teie arvates nii on ning kuidas Teie arvates saaks rohkem noori inseneeriasse tuua? Miks peaksid noored valima karjääri näiteks soojusenergeetikas?

Nüüd, võrreldes 20 aasta taguse ajaga, on insener muutumas järjest mainekamaks elukutseks. Võib-olla on inseneriks õppimisel üheks raskuseks see, et juba esimesel aastal on vaja eriala valida. Eriala määramise hõlbustamiseks on vaja laiendada koostööd koolide ja ülikoolidega, aga ka insenerifirmadega. Väga oluline on ka inseneri kuvand ühiskonnas ning ma arvan, et Eesti Inseneride Liit teeb suure töö inseneriteaduse täiustamiseks ja populariseerimiseks Eestis ning soovin neile selles edu.

Jörg-Kristjan Välb on 28aastane Jõgeva juurtega autotehnika insener, kelle tee on läbi Soome ja Inglismaa toonud tagasi Eestisse Milrem Robotics’isse, kus just alustas oma viiendat aastat simulatsiooni insenerina. Milrem Robotics on Eesti kaitsetööstusettevõte, mis keskendub mehitamata maismaasõidukite tootmisele ja sõjandusrobootika lahendustele. Uurisime, kuidas Jörg Kristjani inseneeriasse ja Milremisse jõudis, milline on tema töö ning miks soovitab tema kõigil just insenerikraadi taskusse pista. 

Kust te pärit olete ning millises koolis käisite?

Ma sündisin 1994. aastal Jõgeval ning olen elanud enamuse elust Tartus ning natuke Soomes ja Inglismaal. Praegu elan Tallinnas. Lõpetasin 2010. aastal Tartu Kesklinna Kooli põhikooli ja Tartu Kutsehariduskeskuse (uue nimega Tartu Rakenduslik Kolledž) autotehniku erialal 2015. aastal. Pärast kutsekeskhariduse omandamist õppisin Inglismaal Coventry ülikoolis autoinseneeriat (BEng Automotive Engineering) aastatel 2015-2018.

Milline õpilane koolis olite?

Õppisin nagu keskmine koolipoiss, kellel oli osade ainete vastu suurem huvi kui teiste. Olin üldiselt nelja-viieline, viimastel põhikooli aastatel ka mõnede kolmedega. Kutsekoolis õpingute alustamine andis õpitulemustele uue tõuke, kuna leidsin, et tegin õige erialalise valiku tänu millele, oli motivatsioon kõrge ning hinded paranesid. Pidasin ka klassivanema rolli ning 2013. aastal valiti mind Soome vahetusõpilaseks Erasmuse stipendiumiga praktikale ühte Soome suurimasse autoesindusesse. Ülikooli ajaks oli mulle juba täiesti selge, kui tähtis on õppimine ning kui oluline on insenerile õppida matemaatikat ja füüsikat juba varasemalt tugevama põhja saavutamiseks.

Millised ained olid Teile kergemad, millistes pidite rohkem pingutama?

Kergemad ained olid loodusained ja keeled. Millegipärast oli põhikooli lõpus matemaatikaga raske ning kui ma oleks vaid teadnud, kui oluliseks see mu elus saab, oleksin kindlasti rohkem pingutanud. Toona ma veel autoinseneriks saamise peale ei mõelnud, kuigi autode vastu on huvi mul alati eksisteerinud. Kunagi ei ole liiga hilja, kaasa arvatud ülikoolis, nõrgemate ainete osas järjepeale saada.

Mida vanemaks olen saanud seda rohkem on mind hakanud huvitama ained, mis toona tundusid rasked ja võib-olla isegi tüütud, nagu füüsika, matemaatika ja ajalugu. Minu tugevusteks põhi- ja kutsekoolis olid siiski keeled, eriti inglise keel. Suhtumine õppimisse on oluliselt muutunud võrreldes teismeeaga, kui motivatsioon oli madal ja ei teadnud, mida tulevikult tahta.

Kas Teil on mõni lapsepõlvemälestus seoses inseneeria valdkonnaga või esimese leiutise/projektiga, mis on eredalt meelde jäänud?

Minu lapsepõlv ei möödunud garaažis raadioid või autosid lahti lammutades, vaid pigem pakkusid mulle huvi arvutid, keeled ja ka astronoomia. Lisaks kodulehtede ja foorumite tegemisele, olen lapsena ka arvuteid komplekteerinud ja varuosasid välja vahetanud. Olin meie kodu IT-admin, kes tegeles kõiksuguste IT ja elektroonika probleemide lahendamistega. Astronoomia nagu ka inseneeria on tugevalt seotud füüsika, keemia ja matemaatikaga, seega on lihtne näha, miks lisaks inseneeriale mind see huvitab. Samuti pakkus mulle huvi ajalugu, eriti 20. sajandi algus, esimene ja teine maailmasõda ning seal kasutatav sõjatehnika.

Esimesed inseneeriaga seotud projektid said alguse alles ülikoolis, kus üks esimesi väljakutseid oli puitkiudplaadist minisilla ehitamine. Sild kaalus 22 grammi ja suutis kanda 8 kilo, mis kujunes tolles grupis kõige vastupidavamaks sillaks. Kindlasti jättis sügava mulje ka 2017. aasta kevade lõpp, mil sain võimaluse Rootsis osaleda Koenigsegg Agera RS hüperauto ehitamisel Koenigseggi tehases Ängelholmis. Toona oli tegemist maailma kõige kiirema seeriatoodangu autoga (447 km/h).

Olete õppinud autotehniku eriala nii Tartu Kutsehariduskeskuses kui ka Coventry Ülikoolis Inglismaal. Kuidas jõudsite just autotehnika erialale?

Autod on huvitanud mind terve elu ning seega tundus autotehniku eriala hea valikuna. Lisaks oli Tartu KHK siiski üks parimaid kutsekoole Eestis. Õppisin enne kutsekooli minemist lühikest aega gümnaasiumis, kuid üsna pea sain aru, et tahan siiski eriala omandada ja keskenduda ainetele, mis mind tõeliselt huvitavad. Kutsekoolis õppides muutusid mu ambitsioonid ka suuremaks ning unistus Inglismaal õppimisest süvenes. Autosid remontides mõtlesin tihti, kuidas ja kes neid autosid arendanud ja tootnud on – oleks päris vahva olla nende inimeste kingades.

Autoinseneeria tundus loogiline järgmine samm peale autotehniku hariduse omandamist. Nimelt on autode detaile arendades oluline, kui lihtsasti on neid võimalik hooldada ja remontida nende elutsükli ajal, mistõttu leidsin, et minu teadmistest ja oskustest võiks kasu olla. Lisaks tundsin, et mu inglise keele tase oli kõrge ja seega sobilik välismaal õppimiseks.

Kas Te teadsite kohe peale lõpetamist, mida teha tahate?

Peale kutsekooli lõpetamist 2015. aasta veebruaris oli mul selge eesmärk jätkata õpingutega Inglismaa ülikoolis, kuna autotehniku tööd ei soovinud ma terve elu teha. Tung välismaale minna algas 2012. aastal ühest Austria reisist, kus veetsin nädala vahetusõpilasena aktiivse elustiili programmi raames. Poolteist aastat hiljem viibisin Soomes praktikal ning hiljemgi tegin ülejäänud kooliga seotud praktikad Soomes, samas ettevõttes.

Pärast ülikooli lõpetamist oli algselt soov kandideerida mõnda motospordi meeskonda või suure jõudlusega (high performance) mootorite või tehnoloogiatega seotud ettevõttesse. Inglismaal elades oleks selliseid võimalusi tõenäoliselt tekkinud, aga kuna mul olid perekondlikud sidemed nii Eestis kui Soomes, ei tundunud Inglismaal elamine nii ahvatlevana. Seega hakkasin uurima, mis võimalused on Eestis ja Soomes, ning laiendasin enda otsingukriteeriume ka põllumajandustööstusesse ja robootikasse.

Milline nägi välja õpe Coventry Ülikoolis?

Bakalaureuseõpe kestis 3 aastat üllatavalt pikkade vaheaegadega. Loengud algasid tavaliselt oktoobri alguses ning mai kuus sai õppeaasta läbi. Õpe koosnes loengutest ja seminaridest ning palju oli ka praktilisi ülesandeid. Enamuses ainetes oli erinevaid kursusetöid nii grupis kui individuaalselt ning ka eksam.

Esimese õppeaasta ained olid üldinseneeriaga seotud ehk füüsika ja matemaatika valdkonnast. Teisest aastast muutusid ained eriala spetsiifilisemateks. Autoinseneeria (Automotive Engineering) õppekava sarnanes suuresti mehaanikainseneeria (Mechanical Engineering) ja motospordiinseneeria õppekavale (Motorsport Engineering). Elektriõpetust oli meil pigem vähe (võrreldes Eestis õpitava mehhatroonika erialaga) ja keskenduti põhiliselt mehaanikale, materjalidele, disainimisele, tootmisele ja testimisele. Õppisime kasutama erinevaid CAD ja CAM tarkvarasid ning palju oli ka laboritunde, sh ülikooli oma Mercedes AMG Petronas tuuletunnelis ning vedrustus- ja mootoristendis. Lisaks leidus hulganisti freespinke, 3D printereid jpm. Samuti sai võtta erinevate valdkondade valikaineid.

Lisaks autoinseneeriale sai ülikoolis õppida lennundusinseneeriat, mida näitlikustas meile laboris seisev täismõõdus Harrier T4 Jet lennuk. Seega võimalused laboritundideks olid laiapõhjalised. Inseneeria ülikoolihoone, kus toimusid enamus loengud ja workshopid, oli äsjavalminud ja modernne. Kuivõrd kampus oli üpris suur, toimusid loengud vahel ka teistes hoonetes.

Kas ja milliseid hirme Teil sellele erialale ning nendesse koolidesse astudes oli ning mida Te tagasivaates endale nende kohta ütleksite?

Välismaale õppima minemisel  oli peamiseks hirmuks rahaline kindlustatus, võimalust õpingud pooleli jätta või läbi kukkuda, ei olnud. Tõenäoliselt aitas keeruline olukord mul võidukalt lõpuni pingutada, teades, et tagasiteed ei ole. Eestis õppides ja raskutesse sattudes ei oleks mul olnud võib-olla nii suurt motivatsiooni jätkata.

Millised karjäärivõimalused on autotehnika inseneridel?

Kindlasti ei jookse ükski inseneeriakraad mööda külge maha. Isegi, kui sa oled spetsialiseerunud näiteks autoinseneriks, võid sa siiski erinevates ettevõtetes saada tööd projektijuhina, müügiinsenerina, mehaanikainsenerina, elektriinsenerina või isegi tarkvaraarendajana (programmeerimist vabal ajal juurde õppides).

Inseneeriateadus põhineb füüsikal, keemial ja matemaatikal ning paljud valdkonnad (ehitus-, tootmis, autondusettevõtted jne) kattuvad oma tööülesannete poolest – disain, tootmine, testimine. Samuti on olemas testinseneri ja dokumentatsiooniinseneri positsioonid, kui sul on huvi testimise vastu ning oled virk raporteid kirjutama. Eestis avaneb eelmainitud töökohti järjest enam. Inglise keel peab kindlasti heal tasemel olema, sellesse tasub panustada.

Kuidas jõudsite Milremisse?

Aastal 2018 aprillis, kui olin lõpetamas ülikooli, lugesin uudistest, et Milrem Robotics otsib endale insenere mehitamata maismaasõidukite arendamiseks. Tol ajal olin hakanud otsima tööd nii Soomest kui Eestist. Milrem tundus kõikidest töökohtadest kõige ahvatlevam ja mulle oli tähtis, et õpitud eriala kattuks ka tööga (eelkõige olin huvitatud autodest). Kandideerimiseks saatsin enda CV, motivatsioonikirja ja soovituse eelmisest töökohast, mille olin saanud Soomes automehaanikuna töötades. Juba järgmisel päeval saadeti mulle Milremist kutse vestlusele. Töövestlus oli meeldiv ning paar nädalat hiljem saingi positiivse vastuse. Tööga alustasin juuli alguses vahetult enne ülikooli lõpuaktust ja meie Milremi kollektiivis oli sel ajal umbes 30-40 inimest.

Eestisse ja Tallinnasse kolimise osas olin algselt pisut skeptiline, kuna olin juba välismaa eluga harjunud ja Tallinnat tundsin vähe, kuid leidsin, et Milremiga liitumine annaks hea võimaluse saada töökogemust väga huvitavate ja keeruliste masinate arenduses. Lisaks meenutasid mehitamata sõidukid piisavalt minu neljarattalisi sõpru, tänu millele saaksin rakendada oma erialaseid teadmisi autoinseneeria valdkonnast.

Milline on Teie roll selles ettevõttes ning kuidas näeb välja simulatsiooni inseneri töö?

Simulatsiooniinseneri töö on kasutades erinevaid tarkvarasid arvutiga päriselus esinevaid olukordi simuleerida ning võimalusel neid mudeleid päriselus sooritatud testidega valideerida. Sõltuvalt sellest, mida simuleerida tahetakse, kasutatakse erinevaid matemaatilisi mudeleid. Masinaehituses on tähtis uurida näiteks materjalide ja detailide vastupidavust ning käitumist nende töörežiimis esinevate koormuste all.

Minu töö Milremis hõlmab terve sõiduki vaatlemist erinevatel maastikel, takistustel, kalletel jne. Masinamudelit juhitakse kontroll-loogika abil soovitud stsenaariumis ning arvutatakse väga lühikeste ajasammudega jõudusid ja kiirendusi erinevates mudelikomponentides, näiteks vedrustuses, ratastes ja tähikus. Selle info abil saavad näiteks mehaanikainsenerid sisendit, mis jõud esinevad nende arendatavates alamsüsteemides erinevates dünaamilistes stsenaariumites, näiteks masinaga pööramisel, kiirendamisel-pidurdamisel, takistustest ülesõidul jne.

Lisaks on võimalik anda mehitamata maismaasõiduki operaatorile informatsiooni takistuste ületamisel potentsiaalsete ohtude või läbitavuse kohta. Simulatsiooniinseneril on teada kõik vajalikud andmed masina füüsikaliste parameetrite kohta, mille abil tehakse päris masinast digitaalne koopia.

Millised on Teie töö kõige põnevamad väljakutsed?

Eelkõige tooks ma välja erinevate alamsüsteemide või masinate konfiguratsioonide testimise ja võrdlemise. Näiteks, kui masina arendusfaasis mehaanikainsener disainib teatud kinemaatika ja jäikusega vedrustuse, siis seda saab minu tehtavates simulatsioonides järgi katsetada. Seejärel selgitame üheskoos välja konfiguratsiooni head ja vead erinevates stsenaariumites ning vajadusel viib mehaanikainsener sisse disainimuudatused. Lisaks on põnev uurida päriselus tehtavate testide tulemusi ning neid simulatsiooniga võrrelda – nii on võimalik välja selgitada simulatsiooni täpsus. Dokumentatsioon ja testide korratavus on samuti äärmiselt tähtsad samade simulatsioonide kordamise vältimiseks ning et tulemused oleksid lihtsasti leitavad ja võrreldavad.

Kas selle nelja aasta jooksul on olnud mõni projekt, mille üle Te eriti uhkust tunnete?

Absoluutselt! Kõik projektid on olnud väljakutseid pakkuvad ja põnevad ning tahaks kindlasti mainida meie 12-tonnise robotlahingmasina Type-X arenduse, mille prototüübi arendamine osutus algfaasis väga väljakutsuvaks, kuid tegime ära ja veel hästi. Nägin oma silmadega Type-X esimesi sõidetud meetreid ja olin äärmiselt vaimustuses sellest, mida suutsime kogu meeskonnaga ära teha. Minu roll selles projektis oli Type-X dünaamiliste simulatsioonide tegemine erinevates sõidutingimustes, mis oli sisendinfoks teistele inseneridele ning tänu sellele projektile õppisin palju nii simulatsioonidest kui ka roomiksõidukitest.

Milrem Robotics keskendub mehitamata maismaasõidukite tootmisele ja sõjandusrobootika lahendustele. Kui suur osakaal on praegu riigikaitses sõjandusrobootikal ning milline on see näiteks 10 aasta pärast? Millised on hetkel kaitsetööstuse suunad? Kas ja kui palju mõjutab tulevikus sõjandusrobootika areng ajateenistust ja seal omandatavaid oskusi?

Hetkel kasutavad kaitseväed enamjaolt vaid pommiroboteid, mille ülesanne on lõhkekehade kahjutuks tegemine. Lisaks kasutatakse väga palju mehitamata õhusõidukeid. Kümne aasta pärast on Milremi toodetava THeMISe sarnased robotid aga üksuste loomulik osa: nad kannavad sõdurite varustust, aitavad relvastatult missioone läbi viia ning teevad seda enam-vähem autonoomselt. Päästikule vajutamine jääb kindlasti sõduri teha, ent punktist-punkti liikumine toimub iseseisvalt.

Kuidas tasakaalustate töö ja eraelu ehk kuidas end maha laete?

Kuna kontoritöö on istuv töö ja see pole just inimesele kõige loomulikum asend, proovin palju liikuda. Näiteks sõidan rattaga tööle või käin metsas jalutamas. Mulle meeldib perega ja sõpradega aega veeta, üritan võimalusel ka reisida. Samuti meeldib enda auto kallal nokitseda ning kui aega üle jääb, siis mõnda arvutimängu mängida.

Millised on ühe hea inseneri omadused? Miks peaksid noored valima karjääri inseneeria valdkonnas?

Olenevalt tööülesannetest on teatud positsioonidel füüsika tundmine väga tähtis. Ühtlasi peab olema keeleliselt tugev. Loogiline mõtlemine, erinevate tarkvarade kasutamise oskus ning tootmistehnoloogiate tundmine on samuti olulised. Kindlasti tuleb osata teha tööd meeskonnas, sest üks inimene ei suuda hallata mitmeid omavahel ühilduvaid alamsüsteeme. Seetõttu on oluline hea suhtlemisoskus ja tugev inglise keel. Muuhulgas on vajalik avatud, kastist välja mõtlemine ja täpsus. Tegemist on väga multidistsplinaarse erialaga, mille abil on suurepärane võimalus parandada maailma läbi oma oskuste ja teadmiste. Lisaks pakub iga päev väga palju arenguvõimalusi ja põnevaid väljakutseid ning sa oled pidevalt ümbritsetud tarkade inimestega, kellelt on palju õppida.

Eesti Inseneride Liidu (EIL) president andis 02.12.2021 Tallinna Tehnikaülikoolis toimunud Eesti Elektroenergeetika Seltsi erialapäeval pidulikult üle aasta inseneri 2021 auhinna Tallinna Tehnikaülikooli inseneriteaduskonna teadusprodekaanile Argo Rosinale (PhD) ja aasta tehnikaüliõpilase 2021 auhinna Tallinna Tehnikaülikooli doktorandile Karolina Kudelinale.

„Argo Rosin on silma paistnud tulemusliku uurimistööga energiapöördesse panustavas tarkvõrkude, elektritarbimise juhtimise ja elektrienergia kokkuhoiu valdkonnas. Eesti Inseneride Liit hindab aasta inseneri valimisel lisaks insenerikutse omaniku pikaajalistele tööalastele saavutustele ka ühiskondlikku tööd. Argo Rosin on oma töö kõrvalt tegev mitmes Eesti ja rahvusvahelises valdkonna eksperte ühendavas organisatsioonis ning 2021. aastal aktiivselt kirjutanud Eesti meediasse erinevaid harivaid artikleid (nt „Tehisintellekt päästab tuleviku tarkvõrgud halvast elektrist“, ERR Novaator, 19.05.2021) ja julgeid enda valdkonnaga seotud probleemkohti avavaid arvamuslugusid (nt „Rohepööre, ülikool ja mängurlus“, ERR, 20.10.2021),” selgitas võitja valikut auhinna üle andnud Eesti Inseneride Liidu president Leo Rummel.

Argo Rosin on kaitsnud 2005. aastal Tallinna Tehnikaülikoolis doktorikraadi. Ta on töötanud Tallinna Tehnikaülikoolis 1995. aastast erinevatel ametikohtadel alates insenerist kuni kaasprofessorini, lisaks ka AS Contactus peaautomaatikuna aastatel 1998-2001 ja OÜ Süsteemitehnika juhatuse liikmena alates 2004. aastast. Tal on volitatud elektriinseneri kutse, ta on Tallinna Tehnikaülikooli inseneriteaduskonna nõukogu liige, Eesti Elektronenergeetika Seltsi, Eesti Moritz Hermann Jacobi Seltsi, Institute of Electrical and Electronics Engineers (IEEE), IEEE Industrial Electronics Society ja IEEE Power & Energy Society liige. Ta teeb tihedat koostööd ettevõtetega, juhib mitmeid kohalikke ja rahvusvahelisi projekte ning osaleb koos oma uurimisrühmaga mitme tarkvõrkude tippkeskuse töös („Targa linna tippkeskus“, „Teadmistepõhise ehituse tippkeskus“).

„Karolina Kudelina on olnud tõeliselt tähelepanuväärne tudeng alates bakalaureuseõppesse astumisest 2015. aastal ja on nüüdseks juba üle aasta õppinud doktoriõppes. Selle lühikese aja jooksul on ta avaldanud 20 teadusartiklit, millega ta on juba täitnud mitmekordselt doktoriõppe lõpetamiseks ettenähtud mahu. Selle kõrvalt on ta viinud läbi töötubasid koolilastele, esinenud televisioonis ja raadios ning sellega aidanud tagada rohepöördeks vajalikku inseneride järelkasvu,“ põhjendas Leo Rummel auhinda üle andes.

Karolina Kudelina on lõpetanud 2015. aastal Narva-Jõesuu Keskkooli kuldmedaliga ja astunud Tallinna Tehnikaülikooli, kus ta kaitses 2018. aastal elektroenergeetika bakalaureusekraadi, 2020. aastal energiamuundus- ja juhtimissüsteemide magistrikraadi ja alates 2020. aastast õpib elektroenergeetika ja mehhatroonika doktoriõppes. 2020. aastast on ta ühtlasi töötanud elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudis esmalt insenerina ja alates doktorantuuri astumisest doktorant-nooremteadurina. Oma magistritöös uuris ta robotites, elektriautodes ja elektritõukeratastes kasutatavate harjavabade alalisvoolumasinate rikete tuvastamise ja vähendamise võimalusi. Oma doktoritöös on ta oma uurimisvaldkonda veelgi laiendanud elektrituulikute, asjade interneti ja pilvearvutustega. Tema uurimistöö on rohepöördega tihedalt seotud.

Kogemuslugu Taltechi elektroenergeetika doktorandi ning Aasta tehnikaüliõpilase 2021 Karolina Kudelinaga sellest, kuidas möödusid Karolina õpingud põhi-, kesk- ja kõrgkoolis, missugusena näeb ta enda tulevikku ning miks soovitab Karolina Kudelina minna õppima mõnda tehnikaeriala: https://bit.ly/3jpW4YJ

3. kursuse materjalitehnoloogia tudeng Kirke Maria jagab, kuidas on läinud tema õpingud, mis ta plaanib teha tulevikus ning mida materjalitehnoloogia üldse endast kujutab: https://bit.ly/3A8sGj2